Why I love Christmas

Armastus, 

reaalsus

 ja 

ülemineku ajastu

Ma olen nüüdsest aru saanud, miks nii varakult juba jõulukaunistused välja otsitakse, sellest pühast räägitakse ja miks Vanalinnas juba jõuluturg väljas on ja kuusk püsti, inimestel on juba jõuluootus sees ja jõululaulud helisemas peas... aga ikka sellepärast, et see püha võimalikult kaua kestaks. Selles on midagi nii jumalikku ja armast.

Jõulud on rahuajastu minu jaoks. Paraku aga sel kuul hoopis vastupidiselt oleks stressis, inimesi on poodides pungil täis rahvast, et otsida lähedastele kingitust. Kas see peab olema kohustuslik? Mõni ilus joonistus, oma tehtud toit või ilus lauluesitus lähedasele võib olla midagi palju rohkem erilisemat kui miski muu, mida poest osta. Milleks seda kraami vaja on? Või minge hoopis kontserditele ja kuulake jumalikke helisid - see raha on palju rohkem väärt kui tosin asju (millega ka tavaliselt midagi teha pole ja kapinurka tolmu koguma jäävad) või maiustused, mis teevad kõhu liiga-liiga täis.

Järgmiseks aga kirjutangi Teie jaoks, miks armastan ülekõige jõule ja talve :)
Now I will post why I adore Christmas and winter :) 

1. Lumi-lumi-lumi!  
Eriti veel esimene lumi ja seostub alati Mari Jürjensi laul "No näed"

 Need sõnad ja see kitarr tekitavad rahuliku meeleolu.

Lumega tekivad mul ka alati loominguvajadused, kus palad on just lumehelinaga seotud ja kannel sobib selleks ideaalselt.
Veel meeldib mulle hullult kelgutamine ja kui jaanuaris on võimalik ka lumelauaga sõitma minna Rootsi - oh yeah baby!

2. Lumemarja jäätis
on tagasi. Saab teha kokteili sellest ja ka niisama süüa. Minu meelest geniaalne leiutis. Proovige kõik!

3. Esinemised
 Kui mind kuhugi kutsutakse esinema, või ma ise midagi korraldan, siis see tunne... on imeline! Esitades parimaid jõululaule ja muid palasid ning nautida publiku kuulamist ja kaasaelamist.

 3. Kinkide andmine   
Kohtusime sõpradega uisuväljakul ja lõpuks sain ka kingid anda :) No matter what, kui panen sinna oma hinge, siis see kõik on seda väärt... Samuti ka postiga saadetised ning ka oma emale Mummu näoga kaart (MTÜ Kasside turvakodust). Mjäu!

5. Koolist tõus ja langus
Teate ju seda tunnet küll, kui on olnud ees mitmed arvestused, järeltööd ja kõik muu ning lõpuks kui see kõik on läbi... tahaks kohe lihtsalt maja katusele minna ja hõisata "jesss!" (Paraku läheb mul küll nüüd jaanuaris edasi, aga ikkagi!)

6. Jõulujoogid
Ma ei ole küll suur glögi fänn, küll aga joon hea meelega boosti ning coffee in'i jõulujooki. Samuti hakkan kohvi sisse kaneeli panema jõulude ajal... 
Ning kindlasti... ise meisterdamine :) 

Coquito on eksootiline jõulujook, mis meenutab pisut munalikööri. Kümnele inimesele läheb vaja: ligi kaks liitrit magustamata kookospiima, 180 ml suhkrut, 16 munakollast, neli supilusikat vanilliekstrakti, pool liitrit vürtsitatud rummi ning kaunistuseks jahvatatud kaneeli. Alustuseks tuleb kookospiim suuremat sorti kastruli sisse valada ning kuumutada, kuni see aurama hakkab, siis tuleb lisada suhkur ja segada, kuni see ära lahustub. Kui kookospiim ja suhkur on kokku segatud, tuleb eraldi kausis vahustada munakollased ja vanilliekstrakt. Nüüd tuleb vahustatud muna-vanilli segule lisada rumm ja lõpuks kogu segu ettevaatlikult kookospiima juurde kastrulisse valada. Et kookospiim kalgenduma ei hakkaks, ei tohi jooki enam keema lasta. Kui kõik on korralikult läbi segatud, võib kastruli pliidi pealt maha tõsta ja lasta jahtuda. Jahtunud jook tuleb omakorda kinnise nõu sees külmkappi tõsta. Coquitot serveeritaksegi jahutatuna ning kaunistuseks puistatakse peale jahvatatud kaneeli.

7. Piparkoogi taigen
 Samuti ei ole ma suur piparkookide fänn, kuna need on kõvad ja breketitega on valus hammustada, küll aga hullult maitseb see piparkoogi taigen lihtsalt niisama. Proovige! :D 

8. Jõulusöögid (liha) 
 Sõnu pole vajagi! 

9. Muusika 
 Ei, mitte need "Talve võlumaad" ja "Kuusepuud", vaid igal aastal leidub midagi uut, mida keegi esitab seotult talve või jõuludega, nt meie Cathyga esitused või siis Reaalmažoori ja Nele-Liis Vaiksoo poolt "Kurva talve laul", mida kuulasin jätkuvalt ja jätkuvalt...  

Siia juurde on mul ka kohe teile pakkuda imeilusat kontserti:

28. detsembril 2014 kell 19.00 Tartu Jaani kirikus ja 29. detsembril 2014 kell 19.00 Tallinna Jaani kirikus esineb Corelli barokkorkester oma jõulukavaga TE DEUM. Kavas prantsuse barokkmuusika Marc-Antoine Charpentier sulest. Kannel on orkestris basso continuo pillina kõrvuti oreli ja theorbiga. 
Vaata http://corelli.ee/ 
Pilet 10/8*  

Eelmine aasta käisin sellel kontserdil ja mõtlen ka seekord minna. See oli suurepärane elamus!

10. Kodus kalli Mummu- viirukite- ja jõuluteega. 

11. Uued luuled
Ah jõulud
mõtlen
juba natuke hirmuga
kuidas väristan jõululauas kätt
ja püüan jälgida naistelehtede õpetusi
et ära sa jumala eest söö segamini
üks kartul
ja
üks kurk
rangelt eraldi
aga ikka söön korraga
ning uhan pohlamoosi ka veel sekka
ja
jälle jäävad teksad kitsaks
sokid pigistavad vereringet
uinun ägisedes magama
kaisutades patja
rulludes seljale
mõeldes
kohe on uus aasta
saan lubada igapäevaseid
raskeid treeninguid
näen oma elu kulturistina
hakkan jälgima sportlasi sotsiaalmeedias
võtan veel spetsiaalselt
enda piinaks
kõige kallima treeningpaketti
see garanteerib et iga kord
ikka loivaksin kohale
sadagu väljas kasvõi pussnuge
või olgu mul paha tuju

Ah jõulud
kui poodlen
maksimarketites
ja südametunnistusele
koputavad annetuskastid
kellukesed letil
ja ma ei annetagi
sest ei julge
pole aega ka
jälle hakkab kuklasse hingama
hirm
sel ainukesel
aastaajal
mil igaüks justkui võtab end kokku
teeb midagi head
ja mina ei kergitagi kukrut
heategevuse nimel
sisimas hakkab lausa kiskuma
ja
häbi on iseenda ees
mõtlen
et järgmine kord
teen
või
järgmine aasta
mõte ju loeb
Ah jõulud
kui kõik Eesti lauljad
tuuritavad mööda kirikuid
ja lubavad laulu kõrvale
ka teed ning piirakaid pakkuda
ütlevad et räägivad juttu sekka
ning
minu kodukoha kirikusse tulevad
nad samuti
Birgitid, Koidud ja Otid laulma
pool alevikku läheb
ja
mina istun teleka ees
mõtlen
kas minna või mitte
nagu peaks
aga samas milleks
võin ju nende repertuaari
raadiost kuulata ka
ja mis seal ikka põnevat saab olla
jälle need samad laulud
ainult jõulumeloodiaga
Ah jõulud
kui pean andestama
kõigi vead ja möödalasud
naeratama viha kiuste
eriti
kollektiivi jõulupeol
tantsisklema kõigi töökaaslastega
ja tegema loosipakke
jälle kingin mõttetut tavaari
sest ma ju ei tunnegi seda Antit
ja kodus
kui avan jõulupaki
jälle villasokid ja Avoni küünelakk
mis siis et tahtsin
ümbrikus raha
noh nagu ikka sünnipäevadelgi
meil kombeks
pettununa lepin
faktiga
et kedagi ei kottinudki
mida jõuludeks soovisin
miks küll siis nõnda
mina küll kinkisin midagi praktilist
küünla ja kommikarbi
kuigi ise kommikarpi ei tahaks
isegi palju vintsutanud
head ja veel paremat

Ah jõulud!

Autor Kelly Turk

Ilusat pühade jätku Teile kallid eestlased! :)

Kassikohvik Nurri

Meie säravam Sära! 

Usun, et paljud juba teavad, et töötan nüüd Kassikohvik Nurris. Lõpuks ometi olen töökohal, kus olen nii rahul ja käin heameelega.
Ma ei ole ühelgi tööl püsinud pikemat aega, sest pole olnud minu jaoks piisavalt motiveerivaid töid. Nurris töötades teen aga täieliku erandi - nii tore on näha, kuidas see koht areneb ja kuidas see kõik alguse sai.
Ettevõtlikkus on hea omadus, mida paljud on jätnud endast kuhugi laokile. Kõik on võimalik! Tuleb lihtsalt oma unistustele järgi anda rohkem.

Olen ettekandja töökohal - teen erinevaid kohvisid ja kuumi jooke, viin söögid ja muud joogid ja teenendan kliente. See on siiani olnud väga lõbus ja arendav.

Põhjused, miks on hea Nurris töötada:

Kiired nädalavahetused
Minu puhul on alati olnud nii, et mida kiirem, seda parem. Ei taha ühe koha peal seista.

Arenduslik
Esimestel tööpäevadel oli tunne, et mul polnud aimugi, mida ma teen ja kuhu ma lähen. Ma olen olnud klienditeeninduse tööalal juba mitu aastat, aga mitte kunagi ettekandja. Seega, oli hetki, kus ma polnud mitmeid asju varem teinud, aga ma lihtsalt võtsin end kokku ja tegin nii hästi kui suutsin. Nüüd aga on juba paljud asjad selged ja on uhke tunne.

Paindlik graafik
Mul oligi just vedanud, et otsisin sel ajal tööd ja olen tahtnud just leida seda väga-väga head tööd, kuhu lähen heameelega graafiku järgi kui ka siis, kui on abi vaja ja mul on selleks aega.  Alguses oli seal töötajate puudus ja kliente väga palju. Nüüd oleme aga saanud uusi inimesi juurde ja oleme juba enam-vähem järje peal.

Meeldiv kollektiiv
Mulle on äärmiselt tähtis tööjuures kollektiiv. Mul peab tekkima tunne, et tahan sinna ju tagasi minna, aga kui töötajad on kurjad või lihtsalt käituvad ebameeldivalt, siis kaob ka tahe. Nii lihtne see ongi. Meie töötajad on aga lihtsalt parimad! On hetki, kus on väga-väga kiire ja siis oleme ka veidi närvilised, aga see on täiesti loomulik.

Kassid
Siiamaani tunnen nagu oleksin kuskil unistustemaal, kus on kassid mu ümber. Loomad, keda ma ülekõige armastan. Siiski minu kallimast kallim kiisu possutseb kodus ja tema armastust ei võida mitte ükski teine kass. Küll aga on seal kohvikus nii palju erineva iseloomuga kiisusid ja ei väsi kordamast, et I'm in heaven.

Tööriietus
Minu üks põhjustest, miks ei ole soovinud olla kuskil töökohal on tööriietuse tõttu. Peame kandma mingeid imelikke särke ja kui veel antakse mingid püksid ka siis hoia ja keela. Kuna mul on veel väike suurus ka, siis pean tavaliselt kaua ootama, enne kui oma XS-d saan. Tahaks jääda iseendaks ja riietus on mu jaoks oluline. Nurri kohvikus aga on põll, mida ettekandja kandma peab. Ülejäänud võib olla omal valikul kas must või kollane pluus või must, valge või must seelik, kleit või püksid. Ja samas võib kanda ka meiki kui soovin ja teha omale ilusa soengu. Nii-nii hää!

Klientidega suhtlemine 
Põhjus, miks ma Solarisest ära tulin, oli eelkõige selletõttu, et kassapidajatöö on kõige tüütum üldse, aga kõige rohkem sellepärast, et minusse kui kassapidajasse suhtuti kuidagi alaväärselt. Pidevalt tulid alkohoolikust mehed oma taararaha kätte saama ja kui ma olin veidi aeglasem ja alles õppimisfaasis, siis karjuti mu peale. Kuid teised tavakliendid aga ei pööranud mulle üldse tähelepanu ja osad ei vaevunud isegi teretama. Miskipärast nagu ollakse arvamusel, et kui oled kassapidaja, siis ei pea suhtlema ja võid olla tuim nagu kala. Selline asi mulle ei meeldinud, aga töötades nüüd ettekandjana - suhtumine minusse on palju lugupidavam ja saab ka rohkem tippi, hehe. Pidev klientidega suhtlemine muudab töötajat julgemaks, rohkem suhtlevamaks jne. Tunnen, et muutused on märgatavalt paranenud.

Ma olen õppinud tegema erinevaid jooke - tavaline kohv, laté, cappocino, kakao, kuum šokolaad, erinevad teed ja kindlasti tuleb neid veel juurde. Tahan pakkuda klientidele parimat ja seega püüan teha neid nii hästi kui saan.
Kokad on meil ka vinged, eriti rasta K, kes tundub täiega chill olevat. Me pakume seal väga-väga häid salateid. Enda lemmik on Guiche kanaga, proovige kindlasti! Soojasid toite pole veel, aga küll need ka tulevad.

Meil on olemas ka veel layoness kliendikaart, mille saate tasuta registreerida kui külastama tulete ja juba samal päeval saategi soodust. See tähendab seda, et saate oma ostult raha tagasi, kuni 6%. On olemas ka käpakese kaart, millega saab kuu aega kohvikut sissepääsu TASUTA külastada ja lisaks nautida 4 tasuta jooki. Kaart maksab 10 eurot ja kinkekaardid 3 euro või 5 euro väärtuses.
Ja veel... ilusad kõrvarõngad kasside piltidega (8.- eurot) ja prossid (12.-)
Tehke jõuludeks üks tore kink :)

Alguses oli paraku just lastega probleeme, kuna nad käitusid kassidega lugupidamatult ja agressiivselt. Nüüd aga on olukord enam-vähem paranenud, küll aga lärm on see, mis kassidele siiski ei meeldi. Eriti ei mõista, miks vanemad ei ütle midagi, ega siis meie ei saa ju nende eest vastutada. Olge kasside suhtes hoolivamad, säiligu ikka rahu seal. Aitäh!

Seal töötades olen ka liitunud fb-s kasside varjupaigaga ja näinud kui hulgaliselt on vajavaid kodusid kassidele. Aga ma ütleks, et maailm on muutunud hoolivamaks natukenegi ja tehakse palju tööd selleks, et kassidel oleks varjupaigas hea ja et nad leiaksid omale kodu. Igal kassil on oma story, tavaliselt on nad kurva minevikuga, kuid hiljem siiski õnneliku lõpuga.

Toon ka ereda näite:

Kas mäletate punast kassipoiss Jan´i? Jan’i abipalve saabus meile poolteist aastat tagasi Vokast ning algul ei erinenud ta sugugi teistest samalaadsetest. Tallinnasse jõudes köitsid meie tähelepanu Jan’i suured ja sinised silmad, mis olid ebamaiselt nukrad ja õnnetud. Justkui tahaks ta meile midagi öelda. Midagi, mida peaksime teadma.

Loomakliinikus avastaski arst midagi tõeliselt õõvastavat - Jan’i keha läbisid kuulid. Üks kuul oli vaid paar millimeetrit silmast ülalpool. Teine kuul on kiisu siseorganite vahel – maksa juures. Kolmas kuul tagaosas, lihaste vahel. Ja neljas kuul igemes. Jan vajas operatsioone, et kuulid tema kehast eemaldada. Ning tänu teile, meie armsad sõbrad, said teoks Jan’i keerukad operatsioonid ning kuudepikkune taastusravi.

Jah, tookord rääkisid need suured ja nukrad silmad oma lugu. Lugu, mis oli täis õudu ja hirmu, ebakindlust ja kartust. Lugu, mille oli ühe väikese ja õrna kassipoisi hinge kirjutanud julm jlumemarja jäätisa südametu inimene – tulistades teda korduvalt ning jättes ta piinlema.

Tänaseks on pisikese Jan´i hingehaavad lõpuks parandatud ning juba aasta on see õnnelik kassike nurrunud armastavas päriskodus. Meil on siiras rõõm jagada täna teiega Jan´i imelisi kodu-uudiseid, mis tõepoolest toovad rõõmupisarad silma. Ja just need hetked ongi väärt igat pingutust...!

„Meie aasta on olnud ilus, muretu ja õnnelik! Jan on väga-väga armas tegelane, minu jaoks pole ta muud, kui "minu kallis poja". Kui me ta enda juurde tõime, siis oli ta nädalakese aravõitu, siis aga ilmselt tunnetas, et see nüüd ongi see kõige õigem ja päris KODU. Ta tunneb ennast koduselt, ta käitub koduselt, ta on tubli ja tänulik poisu. Pahandusi ta ei tee, mängib mõõdukalt ja tavaliselt ikka siis, kui tal selleks seltsiline on:)
Kevadel, aprilli lõpupoole hakkas Jan ka kodu ümbruses ringi jalutama, alguses üritasime minna rihma otsas, aga sellest poja aru ei saanud, kukkus külili käpad püsti ning ootas õnnetult, millal see kole asi talt seljast võetakse, nii lasimegi teda niisama jalutama. Jalutuskäigult tuleb Jan korralikult koju ja nõuab tuppa laskmist aknal näugumisega. Vahetevahel toob Jan ilusti meile näidata ka mõned hiired, mis ta püüdnud on, kui saak äranäidatud, siis sööb Jan selle ka ära.

Meie loomaarst ei jõu teda ära kiita, ütleb, et nii hea ja tubli kass. Alguses, kui Jan´i võtsime, pelgasime, et natuke metsikuvõitu (kõvasti kannatanud ju) ja üldsegi ei olnud sülekass. Kartsin, et ei saa hakkama tablettide andmisega, aga kõik sujus kenasti. Väga õnnelik ta selle üle küll ei olnud, aga ei kriimustanud ega hammustanud.

Jannu ei ole klassikaline sülekass, aga ta pole kunagi sülle võtmise eest kedagi tõrjunud ega kellelegi haiget teinud. Näiteks kui pisike 3-aastane plika ta kahe käe vahele haaras ja natuke solgutas (Jan on meil suur ja paksuke, kaalub peaaegu 6 kilo, seega pisike ei jaksa teda ikka õigesti sülle võttagi), kannatas ta mehelikult kõik ära. Kui ise ta sülle võtsin, siis kah kannatlikult ootas, millal lasen maha.
Lähedust ta otsib, voodis magada talle meeldib, isegi koos teistega ja nüüd, kui septembri keskpaigas võtsime juurde pisikese kiisu Virumaa Varjupaigast, on ta muutunud veelgi sotsiaalsemaks, seltsivamaks ja peaaegu et klassikaliseks sülekassiks:)!
Nii vahva on vaadata, kuidas nad koos mängivad, jooksevad mööda tube ja diivaneid ringi, kuidas ta hoolib pisikesest, peseb teda ja magavad kah aeg-ajalt kõrvuti.
Jan on minu päikseke ja rõõmukiir igasse päeva, ei kujutagi ette, kuidas sai enne ilma temata elatud!

Me tahame tänada Jan´i hoiukodu kõige eest, mis ta Jan´i heaks tegi, ja samuti ka Teid - Kasside Turvakodu ja teie vabatahtlikke, kes Te üldse Jan´ile alguses appi tõttasite ning tänu kellele Jan´i päästmine teoks sai!

Meil on jah, uus teenindaja... Mu telefon on temast pilte täis, kui ta tudib meie leti all, see koht ja nende oma tuba on ainsad, kus saab veidi kärast eemale.

 I started to work in Cat Café called Nurri and it has been like heaven since. I'm a waitress and also my job is to take care of the cats. Finally I find just the right job for me. It was opened recently, in 16 of october. It is a café where people can meet the cats and when they like one cat very much, they can take it if they are prepared enough for taking care of an animal. People can order salads, cakes and drinks - smoothies, coffee etc.

Tulge ikka ja külastagem! Nurr-nurr
Come and visit us some day! :)
http://www.nurri.ee

Otsakooli võlud ja valud

Hei sõbrad!

Tahtsin teile rääkida oma väga kalliks saanud koolist - Otsakool, kus õppisin 4 aastat. See oli etapp, kus iga aastaga õppisin ennast tundma ja ka selle kooli ilu ja valu. Kõigega sai lõpuks kohanetud ja olen selle üle uhke! Siiamaani vahest käin seal asju printimas ja näen uusi inimesi kui ka "vanu", kellega saab juttu vesta. Naljakas, kuidas seal kõik on nii noored ja eluotsijad ja silmapaistvad. Akadeemias on kõik on nii tume, nähtamatu, korralik kuidagi. Pole seda nooruslikku ilu inimeste silmades, mida näen just Otsakooli rahval.

Mäletan nii hästi, kui ma pidin valima Otsakooli ja Muusikakeskkooli vahel. Ja kui ma kõndisin mööda koridore ja nägin seda õhkkonda, sain aru, et Otsakool on just täpselt see õige. Ja ma ei eksinud - parim valik mu elus. Mäletan neid esimesi tunde - kuidas kõik oli nii uus ja kuidas ma vähemalt 10x päevas õppeosakonnas käisin. 4 aastat tundub tegelikult lühike aeg, aga kogu arenguga, mis olen läbinud selle ajaga, tundub see tõeliselt pikk eelkõige sellepärast, et 10 klassi astudes olin ma niivõrd teistsugune inimene kui praegu ja seda ainult heas mõttes.

Vahel ma isegi mõtlen, kuidas oleks mu elu möödunud siis, kui ma poleks Otsakooli läinud ja oleksin edasi olnud TLG's. Ma oleksin jäänud ilma suurepärastest õpetajatest, tohutul hulgal õppimata lugudest, ansamblitest, kammeransamblitest, tohutul hulgal esinemistest jms.

Ma armastan Otsakooli teekonda, kuid sellel on ka omad miinused, mida tahaksin välja tuua. Vb O. õpilasesindus saab mingeid uusi ideid :) 

1) Klassikaline osakond ei ole piisavalt motiveeritud. Vaja oleks inimesi, kes koguaeg tahavad midagi teha, kui kutsutakse ja kes üritavad ka aja omale leida. Inimesi, kes ei mängiks ainult õpetaja antud lugusid, vaid sooviks teha igasugu vingeid koosseise ja häid lugusid, millega saab kontserte anda.
Tähtis ei ole ainult pillimäng, tähtis on Tahta mängida, Tahta esineda ja olla julge. See on muusiku elu. Kui sa oled selle valinud, siis sellega peaks ka arvestama.

3) Otsakoolis antakse liiga vähe esinemisvõimalusi. Eriti klassikutel võiks anda rohkem vaba lavasid, et jääda silma inimestele. Neid toimub liiga vähe, 1x kuus oleks juba väga hea, mitte 1x aastas. Muusiku üks tähtis külg on kindlasti see, et otsida ise esinemisi ja olla aktiivne, aga see tuleb rohkem ajaga, paari aasta jooksul. Esimene aasta võiks olla rohkem esinemisvõimalusi just neile, kellel pole nii populaarsed pillid nagu orksestris. Laval peaks tundma ennast vabalt ja seda saabki kõige rohkem kogemustega, hulgaliste esinemistega, mitte nii, et 2-3x õppeaastas.

4) Õpilased ei tea esinemiskohtadest raha eest kui ka ilma ja välismaa õppimise võimalusi. Miks? Sellest miskipärast ei räägita, peab ise otsima ja leidma. Mu meelest aga võiks toimuda selline koosolek või loeng 1x õppeaasta jooksul vähemalt, et selgitada noortele muusikutele esinemispaikadest ja kus saaks just Sinu pilliga välismaale õppima minna. Hea meelega teeks ise selliseid loenguid, kuid minu teadmised välismaaga on väga haprad just tänu infopuudusele.

Mõtlesin oma kallile koolile ja otsustasin siia postitada ka mõned eredad mälestused.

Aitäh lugemast ja olgem armsad,
Gerda