Christina Grimmie's 23rd birthday!

 You never said I'm leaving,
You never said goodbye.
You were gone before I knew it,
And only God knew why.

A million times I needed you,
A million times I cried.
If love alone could have saved you,
You never would have died.

In life I loved you dearly,
In death I love you still.
In my heart you hold a place,
That no one could ever fill.

It broke my heart to lose you,
But you didn't go alone.
For part of me went with you,
The day God took you home.

Mul on see päev meeles detailselt. 10.06.2016 laupäeva hommikul tegin ma oma viimast eksamit Muusikaakadeemias. Kui see lõppes, olin õnnelik, aga ei osanud arvata, et see saab olema ühtlasi üks mu kurvemaid ja pisarate rohkeid päevi mu elus. Ma lülitasin telefoni välja eksami ajal ja kui selle sisse lülitasin, nägin parima sõbranna sõnumeid sisuga "Christina Grimmie on surnud" Oma peas mõtlesin, et mis nali see küll on ja südames soovisin, et see on tõepoolest mingi prank, mida keegi teeb. Ma läksin EMTA raamatukokku, et saada teadlikumaks ja mõtlesin, et wikipeediast näen ma kohe ära ja saan selgusele. Lugedes neid ridu "Christina Grimmie WAS a singer.." siis minu süda lihtsalt lõhkes ja ma sain aru, et see on tõepoolest tõsi, see on tõepoolest reaalsus. Ma ei suutnud enam minutitki olla seal raamatukogus ja läksin lihtsalt EMTA hoovi muru peale nutma nagu segane. Ma ei tea, kui paljud seda nägid, aga sel hetkel ei huvitanud mind mitte miski, kui lootus, et äkki ma ärkan üles ja see kõik on üks suur unenägu. Aga see polnud. Pärast seda kõike ma ainult lahistasin nutta kodus, rätik näos ja umbes kuu aega ei suutnud ma klaveri juurde minna ega laulda. See oli mulle niivõrd traumeeriv, et ma kaotasin oma hääle mitmeks kuuks. 

Hiljem kogu selle sündmuse vältel vaadates tema videosid päevad, õhtud ja ööd läbi sain aru, kuivõrd tähtis ja suur inspiratsioon ta minu jaoks oli, millest ma polnud varem niivõrd teadlik. Armastus tema hääle ja klaverimängu vastu sai alguse juba 16 aastaselt, mil ta alustas ka ise youtubes oma artisti karjääri. Sõbrannaga maal saime palju tema muusikat mängitud ja lauldud. Ja mida aeg edasi, seda rohkem kasvas minu huvi ja inspiratsioon. Tema teine album "With love" oli mu jaoks kui kirss tordil, mille kuulamisest ma ära ei väsinud! Ehtne, instrumentaalne, kaasahaarav, parajalt oldschool, eriline. 

Siiski polnud ma temaga kunagi kohtunud, oli unistus, et kui ta tuurib Euroopasse ja Eestile lähedale, olen kindel mineja. Endal oli tihti tunne, et küll on aega ja jõuab, aga paraku... Kui mul oleks olnud võimalik olla meet and greet, teda kallistada ja öelda, kui suur tähendus on tal minule olnud, my life would have been completed. Tema siirus oma fännide suhtes oli imetlusväärne. Ta igas videos ütles, kui palju ta meid armastab ja kui palju me talle tähendame. Rawwkfingers all the way! \|/

Usun, et isegi kui mingit pilli oskame, võib juhtuda, et me ei suuda me leida veel seda nišši, mis meid hoiaks selle instrumendi küljes ja paneks meid pidevalt arendama aka teisisõnu lööks särama. Mõni näiteks on öelnud, et ei mänginud oma kitarri mitu aastat, kuniks hakkas tegema lugusid ja siis ei jäänud muud üle, kui ennast saata lauludega. Ja nii see areng ka liikus. Mina olen õnnistatud, et olen leidnud oma erilisuse ja nišši kandlega, kitarriga ja samuti ka klaveriga. Viimane ongi tulnud tänu Christinale, kui ta saatis ennast lauldes klaveriga (süntesaatoriga), hakkasin tema laulutehnikat, klaverisaadet järgi proovima ning nüüd siiamaani teen seda ja tunnen ennast kui kodus samal ajal arendades ennast. Tänu vanaisale on mul ka badass süntesaator ning enda ostetud ja onu kingitud mikrofon.

 And I will stay up through the night

Let's be clear, I won't close my eyes
And I know that I can survive
I walked through fire to save my life

 Põhjus, miks ta on jätnud inimestele nii sügava jälje peale muusika ja oma ingelliku hääle, on tema särav isiksus ja iseloom. Ma tajusin, et temast kiirgab valgust, headust, elujõudu, rõõmu, lapselikkust.  Maapealsest inglist sai kui taevaingel. Ka sel põhjusel oleks olnud nii suur rõõm temaga kohtuda, kuna ta on minuga ka niivõrd sarnane. Christina ei kartnud ennast väljendada lapselikumalt, aga igakord kui astus lavale, oli ta naiselik ja elegantne. Teda ei huvitanud, mis on trend ja üritas sellest alati välja astuda ja olla täiesti tema ise. 

Pärast tema surma on tema perekond olnud lihtsalt nii vastupidav ja imetlusväärne - siiani annavad tema uusi lugusid välja ja kõige suuremaks üllatuseks oli mulle film "The Matchbreaker" , kus ta kehastab peaosa nimega Emily ja on jazzlaulja. Tegime sõbrannaga naisteõhtu ja vaatasime seda sel aastal kahekesi (vegan wrappidega, hehe) See on humoorikas, armas ja ilus romantiline komöödia film, mida soovitan kõigile! 

Tema teekond The Voice saates

Tal on veel mitmeid ja mitmeid laule, covereid ja saavutusi oma elus ja ma tunnen tänulikkust, et ta 22 aastasena jõudis nii palju ära teha ja nii palju inimesi oma muusikaga puudutada. Võib-olla see oli ka tema kutsumus - teha kõik, mis vähegi tema võimuses ja siis minna taevasse, lauldes Jeesusele. Nii on ilus uskuda. Tegelikult ei oleks ma osanud arvata, et nii noorelt olen pidanud mõtlema surmale ja veel nii koledalt nagu see juhtus Christinaga. Ma tunnen sügavat kaastunnet tema sõpradele ja perekonnale, kes temast hoolisid ja armastasid ja peavad selle tundega elama. Mul polnud õrna aimugi enne tema lahkumist, mis tähendab surm ja et siin maailmas eksisteerib ikka veel selline viha, kadedus ja ahnus. Ma tõesti ei olnud selliseks asjaks valmis ja selleks kõigest üle saamiseks, mõistmiseks, lahti laskmiseks ma arvan, et mul kulub aastaid. Vähemalt kui talle laulan või temale mõtlen, usun, et ta näeb seda. 

Jõuludeks tegin ka uue laulu, mis võttis kokku kogu 2016 aasta, milles olen kujutlenud ka Christinat. Pildil on ka jälg tema kehastusest - taevalik ingel :) 

They shoot you down, but you will never fall. Forever in our hearts. 

How I wish...

How I wish I was like the water,
Flowing so freely with every drop
Let my every emotion wonder,
No need to start, nor even stop

 How I wish I was like the fire,
Burning with every flame up
Leaving a trace of hot desire
As a Phoenix raises its' wings up

 How I wish I was like the earth,
Raising each flower from the ground
Seeing the beauty of death and birth
And then returning to the ground

How I wish I was like the wind,
Hearing each whisper, sound and thought
A lonesome and wandering little wind,
Shattering all that has been sought

Oh, how I wish I was where you are,
Not separated by empty space, so far
It seems like we're galaxies apart,
But we find hope within our heart

And how I wish I was all of the above,  

So I can come below and yet forget,  

Beauty of angels which come down like a dove  

And demons who love with no regret.

 ~ Virgil Kalyana Mittata Lordache

Kingisoovid

Hey!

Iga aasta on täis erinevaid tähtpäevi ja sündmusi, milles sisalduvad ka lähedastele kinkide ostmine. Mina näiteks üritan pühenduda siira armastusega kingitusse, kui kellegil sünnipäev või mõni muu tähtis päev. Vahest on hea saada sõbraga kokku ja lihtsalt ulatada talle mõni tervislikuma kvaliteediga šokolaad või kasvõi mustikaid, teeb päeva kohe palju kaunimaks. Eriti nendel nukratel vihmapäevadel, mida me koduaknast vaadates näeme. (Eile näiteks olin teel vestlusele ja mul puudus vihmavari ning pidin kõndima suht pika tee, vihma kallas väga hoogsalt ja ma lihtsalt laulsin "It's just the rain, it's just the rain..." :D)
Igatahes... mõtlesin, et sheerin teiega oma kingisoove, et kui midagigi on tulemas, saate võtta selle lehe lahti ja ei pea liigselt ajusid ragistama, et mis mulle küll meeldiks. 
Kui ma olen olnud eriti tubli kiisu, siis võite kinkida ükskõik millal teil hinges selline soov tekib. ^^ 

Nimekiri kindlasti täieneb aeg-ajalt.

Odavamad kingileiud (1-5 eurot umbes)
*Looduslikud viirukid 
*Temporary tattoos 
*Vääriskivid (apatiit, kaltsiit, tiigrisilm, tsoisiit) kaelas kandmiseks või kapipeal 
*Aroomiõli (mida intensiivsem seda parem)
*Lõhnaküünal (mida intensiivsem, seda parem)
*Vinge medikas (lahe muster vms)
*Kassiga tass 
*Rahustav/looduslik tee 
*Palju puuvilju (armastan vaarikaid, mustikaid, viinamarju, melonit, ananassi)
*Ehted - sõrmused, kõrvarõngad, kaelakeed, käevõrud/ mul on väiksed käed, väiksed sõrmed (armastan punast, tumerohelist, lillat ja tumesinist tooni)

Keskmise hinnaga leiud (5-15 eurot umbes)
*Kinkekaart (New Yorker, HjaM, Boost Juice Bars, Rahva Raamat, Kaubamaja, Cropp Town, Sinsay, House jne...)
*Psühhedeelsete mustritega suur lina 
*Kassiga pluus/mõni ilusa mustriga pluus (suurus XS, 34)
*Potilill (lõvilõug, nartsiss)
*Viia mind kuhugi sööma

Kõrgema hinnaga leiud (15 eurot-lõpmatuseni) Kui ma olen eriti kiisu :) 
*Väga vingete ja ilusate mustritega väike padi 
*Kandlejalgade asemel alus  
*Tervisliku toitumise retsepti ja seletuste raamat
*Psühhedeelsed/päikselised/usundiga seotud 
plakatid/riidest valmistatud seintele riputamiseks

Vältida: 
*Kommikarp/maiustused - kindlasti need, kes on varem kinkinud, on VÄGA armsad, aga püüan ju isegi tervislikult toituda. :D Eriti Jõuludel ei meeldi mulle see traditsioon, kus peab justkui kõhu magusast täis sööma.
*Ilma juureta lilli (mulle ei meeldi lillede närtsimine)

Namaste ! ! !

22

 Heeeeeeeeeee y!

Mõtlesin, et kirjutan Teile oma ajaplaneerimisest ja soovitustest, kuidas sügisel paremini hakkama saada kõigil neil, kellele meeldib tegeleda ägedate asjadega, aga on ajapuuduses.

Näiteks... Mul on kombeks endale võtta sügiseks liiga palju asju ja võin end sellega üle koormata. Aga asi ei ole tegelikult selles palju ma võtan, vaid planeerimises. Kõik algab kindlast kavast, mille järgi tegutseda. Juba lihtsast väljakirjutamisest piisab, et see salvestuks mällu.

Sel suvel ma näiteks otsustasin seekord kirjutada omaenda läpakasse New Document'i kuupäevaliselt ja kellaajaliselt kõik üritused ja muud minekud, kuhu oli soov minna. Soovitan kõigil proovida, kes on vähegi ajahädas.

 Siin on juulikuu näide:

JUULI

14.07 Dustin Thomas kontsert Katariina Kirik.
15.07 Tom Valsberg Väelaulude õhtu Bliss majas kl 19.00-21.00 / Proov kell 15.30 Emtas / Helena sünna Patareis
16.07 kell 10.00 väljumine kontori ees - 17.07 kell 12.00 Pedase puhkekeskus. No bananase lõpupidu.
20.07 Tane Mahuta kontsert.
21.07 Bändi proov kell 13.00-15.00
22.07 Zhouliga proov kell 17.00
23.07 Pidžaama pidu Heleena juures Raasikul kell 16.00.
25.07 Henri ja Mari-Liisi mantrate ja meditatsiooni õhtu.
29.07 Kell 12.00 Bändiproov.
29.07 Kell 14.45 Zhouliproov.
29.07 Rotermanni suveõhtud Triin Lutsoja ja Rauno Pella. Kell 18.00
31.07 Kell 12.00 Juuksur.
31.07-02.08 Suurupi.

August läks edasi sama teed mööda ja septembrialgus ka. See töötab ideaalselt eelkõige ka sellepärast, et kõik fb üritused, kuhu me ennast attendime, lähevad lihtsalt mõnikord meelest ära. Tahad või ei taha, aga läheb. Ja nii kui üles kirjutada, saab üle kontrollida ja kõik vinged kohad ja üritused saab ära käia. Kellel on olemas nutitelefon, kirjutage kasvõi sinna. Sügiseti ma olen harjunud omama päevikut, kuhu kirjutan igast plaanid ja see on kohe eriti soovitatav. Samuti nutiplutide hea omadus on ka kiirelt kirjutada kuupäevade peale sündmused või siis 'notes' kausta.

Ostsin omale sellise iluduse: 

Siin on mõned ilusamad pärlid 2015 aasta suvest, mida sheeriksin siin lähemalt :)

Raasikul Heleena juures toimus pidžaama pidu ainult neidudega. Värvisime küüsi, mängisime mingit toredat teleka-tantsu mängu ja siis ühel hetkel tekkis meil Jiniga idee teha mulle näomaaling. See osutus aga tunniseks tegemiseks ja sellest kukkus välja selline asi: 

 Tom Valsberg reklaamis, et keegi Dustin Thomas tuleb Eestisse. Mõtlesin, et polegi temast kuulnud ja vaatasin youtube'i videosid ja tundus huvitav. Ostsin pileti ära ja endalegi hämmastusena sain ühe suurepärase kontserdi osaliseks. See mees osutus tõeliselt lahedaks, toredaks ja armsaks inimeseks, kelle looming on siiras ja mõtlema panev. See oli seda raha väärt! 

https://www.youtube.com/watch?v=Zd3qKF3vk7A

 Jini boyfriend Sven kirjutas meie sõpradele, et teeksime Jini jaoks üllatuspeo. Plaanis oli neil paarikesel minna sushit sööma kahekesi, aga kutsus meid kõiki teda üllatama. Ma olin nii rõõmus, et lõpuks ometi saan kedagi üllatada. See oli tõesti väga vahva! Kuna mina sushit ega sealsest menüüst midagi ei tarbi, siis läksin kõrvalolevasse restorani ja tellisin omale pizza. Jei! :D 

Õnn naeratas meie ansambel Zhoulile ja saime tehtud ka esinemise suvelõpul. Seekord osutus see kinniseks ürituseks Henri poolt, aga mulle andis jällegi suurepärase kogemuse ja elamuse. Sain oma rääkimist jälle treenida. Publik osutus väga soojaks ja noh... kõik olid ka omas elemendis ja selle ürituse võlus. Saime ka positiivset tagasisidet esinemise puhul :) 

Imelised inimesed!

Ja viimane seik Rummu karjääri, kuhu tahtsin juba enne minna ja nüüd osutus võimalus. See on ikka super-hüper koht, kus ujuda. Puhas vesi ja natuke ohtlik - täiuslik! :D

Olen selle suvega igatahes väga rahul. Lubasin endale, et seekord, kui välismaale minna ei saa, teen selle suve omal Eestis erakordselt huvitavaks ja kultuurseks ja see õnnestus 100%!

 Aitäh Suvi!

Kosmosesaar

Tervitused ... kosmosesaarelt ^^
Kas tõesti on kuulda minust midagi? Kas tõesti ma polegi kadunud siit? 
Ma ei tea miks küll ma pole võtnud seda lehekülge nii ammu lahti ja mõelnud, et "ohh, äkki nüüd kirjutaks." Aega on olnud küll ja küll selleks ja mõtteid on olnud ka palju. Võib-olla ongi iva selles, et mõtteid on nii palju, et ma lihtsalt uputaksin teid oma kirjanditega. Ma olen märganud, et ma tahan siiski teha liiga palju ja liiga täiuslikult, et lõppude lõpuks kulutan liiga palju energiat. Aega on läinud nii palju, et olen tahtnud kuidagi seljataha jätta oma mõtteid siia postitades, aga tegelikult on see mind südames ikka kriipinud. Ma ei saa jätta kirjutamist! Ma olen siin, et väljendada ennast ja ma olen loodud kirjutama. See on mu kirg. Seega, ärge mind unustage siin! Ma ei ole kuhugi kadunud ja see on alles algus! :) 
Järgmine postitus tuleb lähiajal ja kui ma peaksin oma lubadust murdma, siis ... pähh-pähh minu pihta ! ! ! 

Koolisüsteemi probleemid ja lahendused

 Gingerda power is back!!! 

Olen tagasi ja pühendan ennast taas blogile. Mõtteid on väga palju, millest kirjutada ja nüüd ka selle kiire elu kõrvalt üritan anda endast parima. :)

Alustangi sellest nagu mu pealkiri ütleb - õppesüsteemi probleemidega ja samuti üritan kaasa aidata probleemide lahendamisega. 

Mul on tõeliselt hea meel, et neid inimesi, kes soovivad koolis õppimist paremaks muuta, on järjest rohkem ja rohkem. Nii nagu poliitikas oleks vaja uut ideoloogiat, on sama ka koolis. See postitus ei saa olema kindlasti millegi või kellegi maha tegemine ega halvustamine, vaid aitamine ja oma enda mõtetega Teiega ühes kaasa haaramine. Igasugune tagasiside, küsimused vms on igati oodatud.

Lugesin artiklit, kus on kirjas:
Inimintelligentsus jaguneb neljaks: intellektuaalne, emotsionaalne, füüsiline ja spirituaalne intelligentsus.
Koolisüsteemi üks probleemidest on see, et liiga palju tahetakse arendada intellektuaalset mõistust ehk faktipõhist, mis viibki õpilase tahtmatusse koolis käia, sest kõik on liiga ühekülgne ja rutiinne. 

Näiteks, Austraalias viiakse noored õpilased koolimajast välja loodusesse, mere äärde jms ja lastakse neil erinevaid ülesandeid lahendada - niimoodi õpetajad näevadki, et milleks nad on suutelised ja millise arenguga nad indiviidina on. 

Õpilased on erinevad 

Peaks rohkem arvestama õpilasi kui indiviide ja mitte pidama neid kõiki võrdseks. Aga mida tähendab ebavõrdsus õpilaste vahel? See tähendab eelkõige seda, et kõikidel on erinevad huvid, unistused ja soovid. Need võivad olla tohutult absurdsed, aga just seda absurdsust peakski rohkem toetama, kui seda, et õpilased peavad õppima seda, mida neilt kästakse, mitte seda, mida nad ise sooviksid.
Õpilaste arengutasemed on nii erinevad - alustades füüsilisest ja lõpetades vaimsete protsessidega. Samuti on erinevad ka mälutüübid: nägemismälu, kuulmismälu, liigutus ehk motoorne mälu (kirjutatakse läbi) ja segamälu (ükski pole ülekaalus) 
Toon sellise näite, kus mõni õpilane ütleb, et "kuula tunnis ja sul jääb juba enamus meelde". Mina varaematel kooliaastatel punnitasin selle nimel kõvasti, et keskenduda ja lihtsalt kuulata, aga see ei õnnestunud, sest mu loomus tahtis koguaeg ringi siblida (olen selline siiamaani) Minu kui indiviidi vajadus oli rohkem liikuda, kui paigal istuda. Peale kuulamise vajasin ja vajan siiamaani läbikirjutamist.
Sellest võib järeldada, et tähtis oleks erinevaid mälutüüpe arendada just läbi ühe õppeaine õppimise, et oleks hiljem palju hõlpsam uut infot vastu võtta ilma suurema vaevata. See võiks olla ka üks viis, kuidas oleks tunnis mitmekülgne ja huvitav.  

Kuidas teha tavaõppeained huvitavateks?

Kahjuks ma ei saa kõiki läbivaid aineid mainida, nii et kirjutan lühemalt mõnest.

Ajalugu/muusikaajalugu  
Meil on suur hulk telesarju või filme, mis on based-on vanast ajast. Tänu kallimale hakkas mind huvitama sari "Vikings". Ma hakkasin järk-järgult aru saama, mis võis olla elu enne keskaega. Mis on üldse sõjad ja mida see tähendab nende inimeste jaoks, kes kunagi nii elasid? Mida tähendas usk nende jaoks? Samuti ka minu geograafiline kaardi orienteerumine (kus kohas nad sõdisid jne) on tunduvalt rohkem paranenud. 

Otsakoolis eesti keele õpetaja soovitas vaadata filmi "War and peace". Vaatasin 2007 aasta versiooni ja sain suurepärase elamuse nii romantilise ajastu muusika kui ka suurepärase näitlejate töö tõttu ja jällegist parema ülevaate antud perioodist, mil sündmus toimus. Rätik oli pisaratest läbi leotatud :D 

Mina ise õpin nüüd alates 2014 aasta sügisest Eesti Muusika ja Teatriakadeemias. Sealses muusikaajaloos ei ole mingeid heliloojate elulugude teadmist ajaliste etappidega ja palju palasid nad olid kirjutanud vms. See on hoopis laiem vaatepilt muusikasse ja samuti ajaloosse. Õpetaja ei püüa niivõrd detailidesse minna, vaid soovib, et me oskaks orienteeruda erinevates ajajärkudes. Siis ei ole isegi enam vaja midagi pähe õppida sõna-sõnalt - see kõik jääb juba iseenesest meelde, sest oskame tänu õpetajale leida erinevaid seoseid väga mitmekülgsetes valdkondades.
Võttes mistahes aine, on täpselt sama story. Siinkohal rõhutaks, et igasugused videod aine põhjal on küllaltki arendavad, huvitavad ja üks kindel meeldejätmisviis õpilastele. Miks mitte kasutada nüüdisaja tehnoloogiat, mis on juba iseenesest kõrgelt arenenud?

Võõrkeeled  
Näiteks, miks eestlaste jaoks on inglise keel nii kerge tulema? Aga seda ühel lihtsalt põhjusel - kui olime väiksed ja telekast pidevalt jooksid Ameerika telesarjad ja filmid. Päris pisikesed lapsed õpivad keeli alateadlikult kuni teatud vanuseni. See aga ei tähenda, et vanemas eas raskem õppida on. Minu perspektiivist on keeltele aidanud kaasa just kõrvaga kuulmine, mis toob tagasi mälutüüpide juurde. Sellepärast ka olles pikemat aega välismaal, kuulates ühte keelt, olles seda ka varem õppinud - hakkab jutt ka iseendal voolama. Miks? Sest me kuuleme seda ja mingil ajajärgul hakkame mõistma nende kehakeelt ning kuidas lause moodustumine kõlab. 
Vene keelt on aga raske haarata just sel lihtsalt põhjusel, et olles väga erinevate iseloomudega, ei ole nii väga suurt kokkupuudet - eestlase sõbrad on eestlased, venelastel aga segu mõlemast tavaliselt. Ja nii see keel ka tuleb. 
Õpilased võiksid iseseisvalt vaadata erinevaid telesarju ja filme seotult selle keelega koos subriititega kuniks pikaajalisel vaatamisel ei lähe ka enam neid vaja.

Matemaatika  

Mul ei ole lihtsalt sõnu vaja selleks suurepäraseks videoks:

Mis on ühist raamatul ja nutiplutil? 

Eesti koolides on minu arvates antud liiga palju kohustuslikku kirjandust. Kui kool lõppeb, on absoluutselt kõigil võimalus lugeda neid eesti ajalooga seotud raamatuid jpm. Seniks aga võiks anda just võimalust lugeda oma soovi järgi rohkem, mis huvitaks. Olen täiesti kindel, et siis läheb rohkem pilk raamatutesse ja vähem nutiplutidesse. Raamatud on igati arendavad - alustades psühholoogilistel teemadel ja lõpetades fantaasiatega. Kõike seda oleks võimalik organiseerida ka kirjanduse tundidesse, kas jällegi rühmatööde näol või mingil muul huvitaval moel. Näiteks õpetaja loetleb mõned stiilid ette, millega seotud raamatud on vaja läbi lugeda kindlaks tähtajaks ja kirjutada selle põhjal kas arutlus või midagi muud. See oleks üks võimalus, kuidas iseennast läbi raamatute tundma õppida. 

Ma ei pane pahaks sugugi "Tõde ja õigust", "Kuritöö ja karistust" ja muid kohustuslikke kirjandust, aga reaalsus on see, et ajad on jällegi palju muutunud ning trükime mistahes kohustuslikku raamatu annaabi.com'i ja me saame väga head kokkuvõtvad tekstid, mis annavad nii selge ülevaate, et ei ole vaja raamatut läbi lugedagi. See ei ole meie jaoks enam huvitav - usaldage õpilasi ja las nad loevad, mis neile tõesti rohkem meelepärane oleks. Siis ei ole isegi enam vajadust lisamaterjale kasutada, sest huvi on nii või naa suur. Kes läheb kergemat teed, kes raskemat - nende enda valik. 

Suhtlemine ja koostöö 

Nüüd tahangi jõuda järgmise teema juurde, mis puudutabki suhtlemist. See kehtib nii eelneva lõigu võõrkeelte kui ka eelmiste õppeainete kohta. Paljud inimesed meie seas pole tähtsustanud suhtlemist, vaid inimesed tahavad olla pigem endasse sulgunud ja tegutseda ise. Kui aga nad teaksid, kui palju sõltub edasine elus just suhtlemise kaudu. Abi küsides ja tehes asju koos, on palju kergem elada, kui üksinda kõike punnitada. Ja me teame ka omast käest, et kedagi aidata ei ole kunagi olnud probleem. Tuleb lihtsalt ise julgeda küsida, sest Sinu sisse me ei näe.

Palju arendavam oleks õpilastel õppida suutma ennast väljendama, mitte kartma ja mõtlema, et see mida arvan, võib olla vale "mis nad hiljem mõelda võivad?" tundega. See kartus aga tulebki sellest, et rühmatöid, seminare, suhtlemist puudutavaid ettevõtteid jne on liiga vähe. Aga neid peaks olema tunduvalt rohkem - arutlemine, abistamine, probleemide lahendamine - need tulevad elus palju kasuks. Ükskõik mis õppeaines. Ei ole ju enam kahtlustki, miks inimesed arutlemise asemel kipuvad vaidlema ja oma arvamusi ja fakte tõestama.
Võõrkeeled, mis on üks väga oluline ja edasiviiv oskus inimesel, oleks samamoodi tähtis peale grammatika osata suhelda verbaalselt ja nii suures koguses kui õppeaeg võimaldab.
Olen kindel, et kui rühmatööd suurenevad oluliselt, siis ka koolis kiusamine ei oma enam nii suurt tähtsust, sest õpilased oskavad olla rohkem avatud ning ka suudetakse enda eest rohkem seista. (Loomulikult ei ole see ainus punkt koolikiusamise vastu)

Õpetajate panus

Õpetajad teevad iseendal elu raskemaks. See on nagu iga tööga - kui see sulle ei sobi, siis keegi ei käsi sul seal olla. Sama on ka koolis õpetamistega - kui õpetaja kaotab oma närvid ja tõstab häält ning pole positiivse meelelaadidega, siis see koht pole tema jaoks. Õpetaja võiks olla just eeskujuks, aitajaks, ja nii positiivne kui vähegi võimalik. Ka see häälestab õpilasi ja nad on tunduvalt rahulikumad. Eriti väiksed lapsed, kes saavad tähelepanu just siis, kui täiskasvanu närvi läheb.
Sama on ka õppemahu loomisega - vähendades neid lõputuid kontrolltöid ja etteteatamata tunnikontrolle, on ka õpetajal vähem kontrollida ja pärast koolipäeva vähem tööd. Mis ei tähenda, et neid ei peaks eksisteerima, aga neid võiks oluliselt vähendada. Õpetaja võiks mõista, et see aine, mida tema õpetab, ei saa olla Kõige Tähtsam, sest kui iga õpetaja on sellise tundega, siis tahabki tulla just liigseid kohustusi ja seda kõike korraga. Anna koolilapsele aega - küll hiljem ta tajub, mis on tema jaoks see õige ja mis teda huvitab ja kindlasti saab ka ta sellesse ainesse süvitsi minna.
Õpetaja võiks peale teadmiste ja oskuste olla suurepäraseks toeks, aitajaks nii inviduaalselt kui võimalik. Kui arvate, et see pole võimalik, sest õpilasi on palju, siis teadke, et kui inimene armastab oma tööd - ei ole seda iialgi kunagi liiga palju. Ainult ise oskame teha elu raskemaks. Tuleb proovida uusi ideid ja väljakutseid. 

Keskkool võrreldes kutsekooli/ülikooliga

Paljud arvavad, et ülikool on karm ja hullem kui keskkool, aga te eksite. Ülikoolis on väga hea süsteem - seal ei hinnata niivõrd hindeid, vaid seda, et oled selle aine läbinud ja mis tahes tulemusega. Nii võiks olla ka keskkoolis - vähem näpuga näitamist neile, kes saavad näiteks hindeks kolme, vaid pigem rõõmustada, et ta püüdis ja tegi töö ära. Või kui ta selleks tööks ei õppinud kodus - no siis veelgi parem, et midagi jäi meelde. Juba see on panustamine, juba see on mõistlik lähenemine. Võiks olla rohkem tunnustamist õpilastele, kui nad on vähegi paremini hakkama saanud kui varem.

Ülikoolis lektorid võtavad olukorda nii, et kui inimene ei tegele piisavalt ja jätab tööd tegemata, siis on see tema enda probleem. Ka keskkooli õpilased on väga hästi teadlikud, et kui nad oma töid ära ei tee ega austa õpetaja nõudmisi, siis ei saa nad ka enam koolis jätkata. Selletõttu ei peaks õpetajad õpilastel sabas ringi jooksma ja ka kommenteerima, kui keegi nt tundi hilineb. See on nende asi, nende enda südametunnistus.

Nii nagu ülikoolis, on ka kutsekoolides õpetajatel kohustus mitte võtta oma ainet suure tõsidusega ja tähtsusega, vaid respektida õpilase eriala valikut ja sellest lähtuvalt ka koormus. Tänu Otsakoolis õppimisele jätkus mul aega väga palju muusikaga tegelemiseks ja ma ei tundnud millestki puudust. Jah, tõepoolest, keskkoolis õppivatel õpilastel ei ole kindlat eriala - küll aga on nüüdisaja noored tohutult aktiivseks muutunud ja tahavad väga palju asju proovida, aga neil ei jätku piisavalt aega just tänu koormusele, mida on ülemäära palju.
See koormuse langus, mida Otsakooli õppimisel tundsin oli tohutult suur. Ühtäkki ma justkui elasin ja tundsin väikestest asjadest rõõmu nagu näiteks klassikalauljad B14/15 klassides, istudes diivanil ja nautides.

Tallinna Vaba Waldorfkool võrreldes riikliku kooliga

Intervjuu S. Pettiga
"... Kuna ma käin waldorfsüsteemiga koolis, on asjad riikiliku omast tunduvalt erinevamad. Kuna mul on kogemusi 10 aastat riiklikus koolis käimisest, oskan öelda, et kodutööde hulk on lastele liiga suur. Mina põhikooli ajal käisin lisaks muusikakoolis, mis oli 4x nädalas ning laulmises, mis oli 3x nädalas ja võin kindlalt öelda, et selle kõrvalt oli raske õppida. Kadus ka kogu motivatsioon õppida. Waldorfi kool võrdluseks on parema süsteemiga. Kõik tööd tehakse tunnis ära ning lastele jääb rohkem aega endale keskendumiseks, mis on arenevale lapsele väga vajalik. Waldorf on Eestis suhteliselt uus ning kõige vanem nendest on Tartu Waldorf. See vajab veel arenemist ning sisse elamist Eestis. Mujal maailmas on see väga populaarne ning välja arenenud süsteem ... "

Valikained  
Nii nagu keskkoolis, kutsekoolis ja ülikoolis jagunevad ained kohustuslikeks ja valikaineteks. Ise õppinud kutsekoolis ja praegu ülikoolis, ütleks, et valikainete võimalusi on palju-palju rohkem kui keskkoolides. Olen täiesti kindel, et kui kohustuslikke aine mahtu vähendada ja lasta õpilastel rohkem ise valida, mida nad soovivad - see näitab huvi ja õpetajad saavad rohkem panustada, et aine võimalikult palju meeldiks. Noored on vägagi õpihimulised kui muidu arvatakse, aga lihtsast käsutamisest ja liigsest kohustustest tekitab stressi, blokke ja vastuhakku koolile.
Väga palju oleneb see just usaldusest noorte õpilaste vastu. Peab andma rohkem võimalusi ja usku neisse, et nad tõepoolest on huvitatud erinevatest õppeainetest ja võtavad neid vastu kirega, kui ainult usaldada rohkem. Jah, kohustused panevad laiskusele tõepoolest kriipsu peale, aga tunnis huvitavaks tegemine muudab ka kõige laisema õpilase energiliseks.

Füüsiline ja vaimne inimintelligentsus

Alexandri tehnika  
Kui ma õppisin Otsakoolis, valisin sellise aine nagu Alexandri tehnika. See oli periood, mil ma tõepoolest sain endast rohkem teada, nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. Mõtlete, mis pagana asjast ma räägin eksole. See on rühmatund, millel on väga lihtne ülesanne - me lihtsalt lamame põrandal ja ei tee Mitte Midagi. Peapeale saame teatud kõrguses raamatud alla ja neil, kel hakkab selg valutama, saavad toolid jalgade alla. Mina olin üks nendest, kel selgroog andis tunda ja pika ajapeale niimoodi tunnis käies seljavalu tugeval pinnal kadus ära. Oleks olnud neid tunde veel, kes teab, mis muutused oleksid veel toimunud. Sain ka inviduaaltunde, kus käisin õpetaja juures kodus ja sõna otseses mõttes puhkasin. Alexandri tehnika idee on selles, kuidas igapäeva tegevustega oma keha kontrollida ja jälgida - mis või kus tekivad pinged ja miks. Minul nt tekkis pinge just kuklas, kuna olen lühikest kasvu ja harjunud vaatama inimestele kõrgemale. Jälgisin seda ja olukord muutus palju paremaks.
Kõigepealt oli see mu jaoks täiesti ulme, et ühtäkki ei peagi mitte midagi tegema. Mis tunne see on? See oli isegi hirmuäratav kohati, sest oli ikka veel tunne, et äkki see pole õige... äkki ma ei tohiks puhata? Aga just vastupidi - noor inimene peabki puhata saama rohkem kui arvatagi oskame. Aju, üks meie elutähtsaim organ, vajab mitmekülgset arengut ja täielikku puhkust, ta ju töötab isegi magades. Kui on antud võimalus lihtsalt olla, lihtsalt hingata ilma liigse pingutuseta, siis paraneksid ka õpitulemused, koolivägivald ja ka liigsed puudumised. Õpilastel oleks koolis hea olla.

Mediteerimine  
Natuke kirjutan ka mediteerimisest - minu arvates oleks see väga suurepärane teema, millest rääkida. Neid inimesi, kes sellega tegelevad nt Eestis on väga palju ning ei, tegemist ei pea olema mitte millegi religioossega, nõidumisega ja mida kõike sellest võidakse arvata. Mediteerimine on iseenda avastamine: kõige parem nimetus sellele on Enese Teadvustamine. Kui paljud õpilased lõpetavad kooli, aga ikka veel ei tea, mida nad teha soovivad? Nad ei tea, kelleks nad saada tahavad ja kui 12. klass lõppeb, tekib järsku hirm ja enesetagaajamine, et mida nüüd peale hakata. Kas minna tavalist teed, mida kasvõi vanemad ette ütlevad või teha midagi hoopis teistsugust? Üldjuhul aga mõtteid pole, julgust pole ja tekib küsimus iseendale - kes ma olen, mis on mu elu eesmärk, mis on minu oskused. Kõik see on jäänud tagaplaanile, sest sellele ei ole pööratud piisavalt tähelepanu.
Kuid mediteerimine aitaks mõistust vabaneda liigsest õppimistest ja pühenduda just iseendale - kui suurepärane oleks sellised tunnid, kus saab lihtsalt rätsepaistses istuda ja mõnuleda? Ja veel inimene, kes seda tundi annaks, oleks samamoodi spirtuaalsusest pakatav omamoodi jumal, kes tahab igale indiviidile pakkuda hoolt ja täielikult enesega tuttavaks saamist.
Oma sisetundest teadlik olemine on tegelikult lihtne ja loomulik, kuigi kogu haridussüsteem ja ühiskonna toimestruktuur on meid õpetanud sellest võõranduma. Nii on lahtiühendumise märgiks tihti see, et tiksume kohusetundlikult kooli poolt ettekirjutatud rütmis, täidame usinasti meile pandud kohustusi, ent sisemist heaolutunnet ei pruugi kogeda. 

Muusikatund 
Samuti, kui on näiteks tavaline muusikatund, siis selle asemel võiks toimuda laulujooga/südamelaulud ehk väelaulude laulmine üheskoos ringis, käest kinni, võimsalt oma südameruumis ja väes. Läbi laulmise ilusatest asjadest, positiivsest tulevikust, ürgsest väest, maagiast, armastusest, õnnest, maaemast, sisemisest rahulolust ja harmooniast. See ühendaks kogu klassi ja üleüldse meie ühiskonda, kus tahame olla liiga iseseisvad. Me seisame silmitsi teineteise võõrandumisega - no connection between people. Aga võttes ühiselt ringi, teha ka jämme koos ja laulda endast välja - mine tea, mis noored talendid võivad välja tulla. 

Artiklid, kust inspiratsiooni ammutasin: 
Klikka
Klikka


Teie Gingerda teeb nüüd endale pika pai ja loodab, et postitus meeldis :) 

Ciao!

Why I love Christmas

Armastus, 

reaalsus

 ja 

ülemineku ajastu

Ma olen nüüdsest aru saanud, miks nii varakult juba jõulukaunistused välja otsitakse, sellest pühast räägitakse ja miks Vanalinnas juba jõuluturg väljas on ja kuusk püsti, inimestel on juba jõuluootus sees ja jõululaulud helisemas peas... aga ikka sellepärast, et see püha võimalikult kaua kestaks. Selles on midagi nii jumalikku ja armast.

Jõulud on rahuajastu minu jaoks. Paraku aga sel kuul hoopis vastupidiselt oleks stressis, inimesi on poodides pungil täis rahvast, et otsida lähedastele kingitust. Kas see peab olema kohustuslik? Mõni ilus joonistus, oma tehtud toit või ilus lauluesitus lähedasele võib olla midagi palju rohkem erilisemat kui miski muu, mida poest osta. Milleks seda kraami vaja on? Või minge hoopis kontserditele ja kuulake jumalikke helisid - see raha on palju rohkem väärt kui tosin asju (millega ka tavaliselt midagi teha pole ja kapinurka tolmu koguma jäävad) või maiustused, mis teevad kõhu liiga-liiga täis.

Järgmiseks aga kirjutangi Teie jaoks, miks armastan ülekõige jõule ja talve :)
Now I will post why I adore Christmas and winter :) 

1. Lumi-lumi-lumi!  
Eriti veel esimene lumi ja seostub alati Mari Jürjensi laul "No näed"

 Need sõnad ja see kitarr tekitavad rahuliku meeleolu.

Lumega tekivad mul ka alati loominguvajadused, kus palad on just lumehelinaga seotud ja kannel sobib selleks ideaalselt.
Veel meeldib mulle hullult kelgutamine ja kui jaanuaris on võimalik ka lumelauaga sõitma minna Rootsi - oh yeah baby!

2. Lumemarja jäätis
on tagasi. Saab teha kokteili sellest ja ka niisama süüa. Minu meelest geniaalne leiutis. Proovige kõik!

3. Esinemised
 Kui mind kuhugi kutsutakse esinema, või ma ise midagi korraldan, siis see tunne... on imeline! Esitades parimaid jõululaule ja muid palasid ning nautida publiku kuulamist ja kaasaelamist.

 3. Kinkide andmine   
Kohtusime sõpradega uisuväljakul ja lõpuks sain ka kingid anda :) No matter what, kui panen sinna oma hinge, siis see kõik on seda väärt... Samuti ka postiga saadetised ning ka oma emale Mummu näoga kaart (MTÜ Kasside turvakodust). Mjäu!

5. Koolist tõus ja langus
Teate ju seda tunnet küll, kui on olnud ees mitmed arvestused, järeltööd ja kõik muu ning lõpuks kui see kõik on läbi... tahaks kohe lihtsalt maja katusele minna ja hõisata "jesss!" (Paraku läheb mul küll nüüd jaanuaris edasi, aga ikkagi!)

6. Jõulujoogid
Ma ei ole küll suur glögi fänn, küll aga joon hea meelega boosti ning coffee in'i jõulujooki. Samuti hakkan kohvi sisse kaneeli panema jõulude ajal... 
Ning kindlasti... ise meisterdamine :) 

Coquito on eksootiline jõulujook, mis meenutab pisut munalikööri. Kümnele inimesele läheb vaja: ligi kaks liitrit magustamata kookospiima, 180 ml suhkrut, 16 munakollast, neli supilusikat vanilliekstrakti, pool liitrit vürtsitatud rummi ning kaunistuseks jahvatatud kaneeli. Alustuseks tuleb kookospiim suuremat sorti kastruli sisse valada ning kuumutada, kuni see aurama hakkab, siis tuleb lisada suhkur ja segada, kuni see ära lahustub. Kui kookospiim ja suhkur on kokku segatud, tuleb eraldi kausis vahustada munakollased ja vanilliekstrakt. Nüüd tuleb vahustatud muna-vanilli segule lisada rumm ja lõpuks kogu segu ettevaatlikult kookospiima juurde kastrulisse valada. Et kookospiim kalgenduma ei hakkaks, ei tohi jooki enam keema lasta. Kui kõik on korralikult läbi segatud, võib kastruli pliidi pealt maha tõsta ja lasta jahtuda. Jahtunud jook tuleb omakorda kinnise nõu sees külmkappi tõsta. Coquitot serveeritaksegi jahutatuna ning kaunistuseks puistatakse peale jahvatatud kaneeli.

7. Piparkoogi taigen
 Samuti ei ole ma suur piparkookide fänn, kuna need on kõvad ja breketitega on valus hammustada, küll aga hullult maitseb see piparkoogi taigen lihtsalt niisama. Proovige! :D 

8. Jõulusöögid (liha) 
 Sõnu pole vajagi! 

9. Muusika 
 Ei, mitte need "Talve võlumaad" ja "Kuusepuud", vaid igal aastal leidub midagi uut, mida keegi esitab seotult talve või jõuludega, nt meie Cathyga esitused või siis Reaalmažoori ja Nele-Liis Vaiksoo poolt "Kurva talve laul", mida kuulasin jätkuvalt ja jätkuvalt...  

Siia juurde on mul ka kohe teile pakkuda imeilusat kontserti:

28. detsembril 2014 kell 19.00 Tartu Jaani kirikus ja 29. detsembril 2014 kell 19.00 Tallinna Jaani kirikus esineb Corelli barokkorkester oma jõulukavaga TE DEUM. Kavas prantsuse barokkmuusika Marc-Antoine Charpentier sulest. Kannel on orkestris basso continuo pillina kõrvuti oreli ja theorbiga. 
Vaata http://corelli.ee/ 
Pilet 10/8*  

Eelmine aasta käisin sellel kontserdil ja mõtlen ka seekord minna. See oli suurepärane elamus!

10. Kodus kalli Mummu- viirukite- ja jõuluteega. 

11. Uued luuled
Ah jõulud
mõtlen
juba natuke hirmuga
kuidas väristan jõululauas kätt
ja püüan jälgida naistelehtede õpetusi
et ära sa jumala eest söö segamini
üks kartul
ja
üks kurk
rangelt eraldi
aga ikka söön korraga
ning uhan pohlamoosi ka veel sekka
ja
jälle jäävad teksad kitsaks
sokid pigistavad vereringet
uinun ägisedes magama
kaisutades patja
rulludes seljale
mõeldes
kohe on uus aasta
saan lubada igapäevaseid
raskeid treeninguid
näen oma elu kulturistina
hakkan jälgima sportlasi sotsiaalmeedias
võtan veel spetsiaalselt
enda piinaks
kõige kallima treeningpaketti
see garanteerib et iga kord
ikka loivaksin kohale
sadagu väljas kasvõi pussnuge
või olgu mul paha tuju

Ah jõulud
kui poodlen
maksimarketites
ja südametunnistusele
koputavad annetuskastid
kellukesed letil
ja ma ei annetagi
sest ei julge
pole aega ka
jälle hakkab kuklasse hingama
hirm
sel ainukesel
aastaajal
mil igaüks justkui võtab end kokku
teeb midagi head
ja mina ei kergitagi kukrut
heategevuse nimel
sisimas hakkab lausa kiskuma
ja
häbi on iseenda ees
mõtlen
et järgmine kord
teen
või
järgmine aasta
mõte ju loeb
Ah jõulud
kui kõik Eesti lauljad
tuuritavad mööda kirikuid
ja lubavad laulu kõrvale
ka teed ning piirakaid pakkuda
ütlevad et räägivad juttu sekka
ning
minu kodukoha kirikusse tulevad
nad samuti
Birgitid, Koidud ja Otid laulma
pool alevikku läheb
ja
mina istun teleka ees
mõtlen
kas minna või mitte
nagu peaks
aga samas milleks
võin ju nende repertuaari
raadiost kuulata ka
ja mis seal ikka põnevat saab olla
jälle need samad laulud
ainult jõulumeloodiaga
Ah jõulud
kui pean andestama
kõigi vead ja möödalasud
naeratama viha kiuste
eriti
kollektiivi jõulupeol
tantsisklema kõigi töökaaslastega
ja tegema loosipakke
jälle kingin mõttetut tavaari
sest ma ju ei tunnegi seda Antit
ja kodus
kui avan jõulupaki
jälle villasokid ja Avoni küünelakk
mis siis et tahtsin
ümbrikus raha
noh nagu ikka sünnipäevadelgi
meil kombeks
pettununa lepin
faktiga
et kedagi ei kottinudki
mida jõuludeks soovisin
miks küll siis nõnda
mina küll kinkisin midagi praktilist
küünla ja kommikarbi
kuigi ise kommikarpi ei tahaks
isegi palju vintsutanud
head ja veel paremat

Ah jõulud!

Autor Kelly Turk

Ilusat pühade jätku Teile kallid eestlased! :)