Iga aasta on täis erinevaid tähtpäevi ja sündmusi, milles sisalduvad ka lähedastele kinkide ostmine. Mina näiteks üritan pühenduda siira armastusega kingitusse, kui kellegil sünnipäev või mõni muu tähtis päev. Vahest on hea saada sõbraga kokku ja lihtsalt ulatada talle mõni tervislikuma kvaliteediga šokolaad või kasvõi mustikaid, teeb päeva kohe palju kaunimaks. Eriti nendel nukratel vihmapäevadel, mida me koduaknast vaadates näeme. (Eile näiteks olin teel vestlusele ja mul puudus vihmavari ning pidin kõndima suht pika tee, vihma kallas väga hoogsalt ja ma lihtsalt laulsin "It's just the rain, it's just the rain..." :D) Igatahes... mõtlesin, et sheerin teiega oma kingisoove, et kui midagigi on tulemas, saate võtta selle lehe lahti ja ei pea liigselt ajusid ragistama, et mis mulle küll meeldiks. Kui ma olen olnud eriti tubli kiisu, siis võite kinkida ükskõik millal teil hinges selline soov tekib. ^^
Nimekiri kindlasti täieneb aeg-ajalt. Odavamad kingileiud (1-5 eurot umbes) *Looduslikud viirukid *Temporary tattoos *Vääriskivid (apatiit, kaltsiit, tiigrisilm, tsoisiit) kaelas kandmiseks või kapipeal *Aroomiõli (mida intensiivsem seda parem) *Lõhnaküünal (mida intensiivsem, seda parem) *Vinge medikas (lahe muster vms) *Kassiga tass *Rahustav/looduslik tee *Palju puuvilju (armastan vaarikaid, mustikaid, viinamarju, melonit, ananassi) *Ehted - sõrmused, kõrvarõngad, kaelakeed, käevõrud/ mul on väiksed käed, väiksed sõrmed (armastan punast, tumerohelist, lillat ja tumesinist tooni) Keskmise hinnaga leiud (5-15 eurot umbes) *Kinkekaart (New Yorker, HjaM, Boost Juice Bars, Rahva Raamat, Kaubamaja, Cropp Town, Sinsay, House jne...) *Psühhedeelsete mustritega suur lina *Kassiga pluus/mõni ilusa mustriga pluus (suurus XS, 34) *Potilill (lõvilõug, nartsiss) *Viia mind kuhugi sööma
Kõrgema hinnaga leiud (15 eurot-lõpmatuseni) Kui ma olen eriti kiisu :) *Väga vingete ja ilusate mustritega väike padi *Kandlejalgade asemel alus *Tervisliku toitumise retsepti ja seletuste raamat *Psühhedeelsed/päikselised/usundiga seotud plakatid/riidest valmistatud seintele riputamiseks
Vältida: *Kommikarp/maiustused - kindlasti need, kes on varem kinkinud, on VÄGA armsad, aga püüan ju isegi tervislikult toituda. :D Eriti Jõuludel ei meeldi mulle see traditsioon, kus peab justkui kõhu magusast täis sööma. *Ilma juureta lilli (mulle ei meeldi lillede närtsimine)
Mõtlesin, et kirjutan Teile oma ajaplaneerimisest ja soovitustest, kuidas sügisel paremini hakkama saada kõigil neil, kellele meeldib tegeleda ägedate asjadega, aga on ajapuuduses. Näiteks... Mul on kombeks endale võtta sügiseks liiga palju asju ja võin end sellega üle koormata. Aga asi ei ole tegelikult selles palju ma võtan, vaid planeerimises. Kõik algab kindlast kavast, mille järgi tegutseda. Juba lihtsast väljakirjutamisest piisab, et see salvestuks mällu. Sel suvel ma näiteks otsustasin seekord kirjutada omaenda läpakasse New Document'i kuupäevaliselt ja kellaajaliselt kõik üritused ja muud minekud, kuhu oli soov minna. Soovitan kõigil proovida, kes on vähegi ajahädas.
Siin on juulikuu näide: JUULI 14.07 Dustin Thomas kontsert Katariina Kirik. 15.07 Tom Valsberg Väelaulude õhtu Bliss majas kl 19.00-21.00 / Proov kell 15.30 Emtas / Helena sünna Patareis 16.07 kell 10.00 väljumine kontori ees - 17.07 kell 12.00 Pedase puhkekeskus. No bananase lõpupidu. 20.07 Tane Mahuta kontsert. 21.07 Bändi proov kell 13.00-15.00 22.07 Zhouliga proov kell 17.00 23.07 Pidžaama pidu Heleena juures Raasikul kell 16.00. 25.07 Henri ja Mari-Liisi mantrate ja meditatsiooni õhtu. 29.07 Kell 12.00 Bändiproov. 29.07 Kell 14.45 Zhouliproov. 29.07 Rotermanni suveõhtud Triin Lutsoja ja Rauno Pella. Kell 18.00 31.07 Kell 12.00 Juuksur. 31.07-02.08 Suurupi. August läks edasi sama teed mööda ja septembrialgus ka. See töötab ideaalselt eelkõige ka sellepärast, et kõik fb üritused, kuhu me ennast attendime, lähevad lihtsalt mõnikord meelest ära. Tahad või ei taha, aga läheb. Ja nii kui üles kirjutada, saab üle kontrollida ja kõik vinged kohad ja üritused saab ära käia. Kellel on olemas nutitelefon, kirjutage kasvõi sinna. Sügiseti ma olen harjunud omama päevikut, kuhu kirjutan igast plaanid ja see on kohe eriti soovitatav. Samuti nutiplutide hea omadus on ka kiirelt kirjutada kuupäevade peale sündmused või siis 'notes' kausta.
Ostsin omale sellise iluduse:
Siin on mõned ilusamad pärlid 2015 aasta suvest, mida sheeriksin siin lähemalt :)
Raasikul Heleena juures toimus pidžaama pidu ainult neidudega. Värvisime küüsi, mängisime mingit toredat teleka-tantsu mängu ja siis ühel hetkel tekkis meil Jiniga idee teha mulle näomaaling. See osutus aga tunniseks tegemiseks ja sellest kukkus välja selline asi:
Tom Valsberg reklaamis, et keegi Dustin Thomas tuleb Eestisse. Mõtlesin, et polegi temast kuulnud ja vaatasin youtube'i videosid ja tundus huvitav. Ostsin pileti ära ja endalegi hämmastusena sain ühe suurepärase kontserdi osaliseks. See mees osutus tõeliselt lahedaks, toredaks ja armsaks inimeseks, kelle looming on siiras ja mõtlema panev. See oli seda raha väärt!
Jini boyfriend Sven kirjutas meie sõpradele, et teeksime Jini jaoks üllatuspeo. Plaanis oli neil paarikesel minna sushit sööma kahekesi, aga kutsus meid kõiki teda üllatama. Ma olin nii rõõmus, et lõpuks ometi saan kedagi üllatada. See oli tõesti väga vahva! Kuna mina sushit ega sealsest menüüst midagi ei tarbi, siis läksin kõrvalolevasse restorani ja tellisin omale pizza. Jei! :D
Õnn naeratas meie ansambel Zhoulile ja saime tehtud ka esinemise suvelõpul. Seekord osutus see kinniseks ürituseks Henri poolt, aga mulle andis jällegi suurepärase kogemuse ja elamuse. Sain oma rääkimist jälle treenida. Publik osutus väga soojaks ja noh... kõik olid ka omas elemendis ja selle ürituse võlus. Saime ka positiivset tagasisidet esinemise puhul :)
Imelised inimesed!
Ja viimane seik Rummu karjääri, kuhu tahtsin juba enne minna ja nüüd osutus võimalus. See on ikka super-hüper koht, kus ujuda. Puhas vesi ja natuke ohtlik - täiuslik! :D
Olen
selle suvega igatahes väga rahul. Lubasin endale, et seekord, kui
välismaale minna ei saa, teen selle suve omal Eestis erakordselt
huvitavaks ja kultuurseks ja see õnnestus 100%!
Tervitused ... kosmosesaarelt ^^ Kas tõesti on kuulda minust midagi? Kas tõesti ma polegi kadunud siit? Ma ei tea miks küll ma pole võtnud seda lehekülge nii ammu lahti ja mõelnud, et "ohh, äkki nüüd kirjutaks." Aega on olnud küll ja küll selleks ja mõtteid on olnud ka palju. Võib-olla ongi iva selles, et mõtteid on nii palju, et ma lihtsalt uputaksin teid oma kirjanditega. Ma olen märganud, et ma tahan siiski teha liiga palju ja liiga täiuslikult, et lõppude lõpuks kulutan liiga palju energiat. Aega on läinud nii palju, et olen tahtnud kuidagi seljataha jätta oma mõtteid siia postitades, aga tegelikult on see mind südames ikka kriipinud. Ma ei saa jätta kirjutamist! Ma olen siin, et väljendada ennast ja ma olen loodud kirjutama. See on mu kirg. Seega, ärge mind unustage siin! Ma ei ole kuhugi kadunud ja see on alles algus! :) Järgmine postitus tuleb lähiajal ja kui ma peaksin oma lubadust murdma, siis ... pähh-pähh minu pihta ! ! !
Olen tagasi ja pühendan ennast taas blogile. Mõtteid on väga palju, millest kirjutada ja nüüd ka selle kiire elu kõrvalt üritan anda endast parima. :) Alustangi sellest nagu mu pealkiri ütleb - õppesüsteemi probleemidega ja samuti üritan kaasa aidata probleemide lahendamisega. Mul on tõeliselt hea meel, et neid inimesi, kes soovivad koolis õppimist paremaks muuta, on järjest rohkem ja rohkem. Nii nagu poliitikas oleks vaja uut ideoloogiat, on sama ka koolis. See postitus ei saa olema kindlasti millegi või kellegi maha tegemine ega halvustamine, vaid aitamine ja oma enda mõtetega Teiega ühes kaasa haaramine. Igasugune tagasiside, küsimused vms on igati oodatud. Lugesin artiklit, kus on kirjas: Inimintelligentsus jaguneb neljaks: intellektuaalne, emotsionaalne, füüsiline ja spirituaalne intelligentsus. Koolisüsteemi
üks probleemidest on see, et liiga palju tahetakse arendada intellektuaalset
mõistust ehk faktipõhist, mis viibki õpilase tahtmatusse koolis käia, sest kõik on liiga
ühekülgne ja rutiinne.
Näiteks, Austraalias viiakse noored õpilased koolimajast välja
loodusesse, mere äärde jms ja lastakse neil erinevaid ülesandeid lahendada -
niimoodi õpetajad näevadki, et milleks nad on suutelised ja millise
arenguga nad indiviidina on.
Õpilased on erinevad
Peaks rohkem arvestama õpilasi kui indiviide ja mitte pidama neid kõiki võrdseks. Aga mida tähendab ebavõrdsus õpilaste vahel? See tähendab eelkõige seda,
et kõikidel on erinevad huvid, unistused ja soovid. Need
võivad olla tohutult absurdsed, aga just seda absurdsust peakski rohkem
toetama, kui seda, et õpilased peavad õppima seda, mida neilt kästakse,
mitte seda, mida nad ise sooviksid. Õpilaste arengutasemed on nii erinevad - alustades füüsilisest ja lõpetades vaimsete protsessidega. Samuti on erinevad ka mälutüübid: nägemismälu, kuulmismälu, liigutus ehk motoorne mälu (kirjutatakse läbi) ja segamälu (ükski pole ülekaalus) Toon sellise näite, kus mõni õpilane ütleb, et "kuula tunnis ja sul jääb juba enamus meelde". Mina varaematel kooliaastatel punnitasin selle nimel kõvasti, et keskenduda ja lihtsalt kuulata, aga see ei õnnestunud, sest mu loomus tahtis koguaeg ringi siblida (olen selline siiamaani) Minu kui indiviidi vajadus oli rohkem liikuda, kui paigal istuda. Peale kuulamise vajasin ja vajan siiamaani läbikirjutamist. Sellest võib järeldada, et tähtis oleks erinevaid mälutüüpe arendada just läbi ühe õppeaine õppimise, et oleks hiljem palju hõlpsam uut infot vastu võtta ilma suurema vaevata. See võiks olla ka üks viis, kuidas oleks tunnis mitmekülgne ja huvitav.
Kuidas teha tavaõppeained huvitavateks?
Kahjuks ma ei saa kõiki läbivaid aineid mainida, nii et kirjutan lühemalt mõnest. Ajalugu/muusikaajalugu Meil on suur hulk telesarju või filme, mis on based-on vanast ajast. Tänu kallimale hakkas mind huvitama sari "Vikings". Ma hakkasin järk-järgult aru saama, mis võis olla elu enne keskaega. Mis on üldse sõjad ja mida see tähendab nende inimeste jaoks, kes kunagi nii elasid? Mida tähendas usk nende jaoks? Samuti ka minu geograafiline kaardi orienteerumine (kus kohas nad sõdisid jne) on tunduvalt rohkem paranenud.
Otsakoolis eesti keele õpetaja soovitas vaadata filmi "War and peace". Vaatasin 2007 aasta versiooni ja sain suurepärase elamuse nii romantilise ajastu muusika kui ka suurepärase näitlejate töö tõttu ja jällegist parema ülevaate antud perioodist, mil sündmus toimus. Rätik oli pisaratest läbi leotatud :D
Mina ise õpin nüüd alates 2014 aasta sügisest Eesti Muusika ja Teatriakadeemias. Sealses muusikaajaloos ei ole mingeid heliloojate elulugude teadmist ajaliste etappidega ja palju palasid nad olid kirjutanud vms. See on hoopis laiem vaatepilt muusikasse ja samuti ajaloosse. Õpetaja ei püüa niivõrd detailidesse minna, vaid soovib, et me oskaks orienteeruda erinevates ajajärkudes. Siis ei ole isegi enam vaja midagi pähe õppida sõna-sõnalt - see kõik jääb juba iseenesest meelde, sest oskame tänu õpetajale leida erinevaid seoseid väga mitmekülgsetes valdkondades. Võttes mistahes aine, on täpselt sama story. Siinkohal rõhutaks, et igasugused videod aine põhjal on küllaltki arendavad, huvitavad ja üks kindel meeldejätmisviis õpilastele. Miks mitte kasutada nüüdisaja tehnoloogiat, mis on juba iseenesest kõrgelt arenenud? Võõrkeeled Näiteks, miks eestlaste jaoks on inglise keel nii kerge tulema? Aga seda ühel lihtsalt põhjusel - kui olime väiksed ja telekast pidevalt jooksid Ameerika telesarjad ja filmid. Päris pisikesed lapsed õpivad keeli alateadlikult kuni teatud vanuseni. See aga ei tähenda, et vanemas eas raskem õppida on. Minu perspektiivist on keeltele aidanud kaasa just kõrvaga kuulmine, mis toob tagasi mälutüüpide juurde. Sellepärast ka olles pikemat aega välismaal, kuulates ühte keelt, olles seda ka varem õppinud - hakkab jutt ka iseendal voolama. Miks? Sest me kuuleme seda ja mingil ajajärgul hakkame mõistma nende kehakeelt ning kuidas lause moodustumine kõlab. Vene keelt on aga raske haarata just sel lihtsalt põhjusel, et olles väga erinevate iseloomudega, ei ole nii väga suurt kokkupuudet - eestlase sõbrad on eestlased, venelastel aga segu mõlemast tavaliselt. Ja nii see keel ka tuleb. Õpilased võiksid iseseisvalt vaadata erinevaid telesarju ja filme seotult selle keelega koos subriititega kuniks pikaajalisel vaatamisel ei lähe ka enam neid vaja. Matemaatika
Mul ei ole lihtsalt sõnu vaja selleks suurepäraseks videoks:
Mis on ühist raamatul ja nutiplutil?
Eesti
koolides on minu arvates antud liiga palju kohustuslikku kirjandust.
Kui kool lõppeb, on absoluutselt kõigil võimalus lugeda neid eesti
ajalooga seotud raamatuid jpm. Seniks aga võiks anda just võimalust
lugeda oma soovi järgi rohkem, mis huvitaks. Olen täiesti kindel, et siis läheb rohkem pilk
raamatutesse ja vähem nutiplutidesse. Raamatud on igati arendavad -
alustades psühholoogilistel teemadel ja lõpetades fantaasiatega. Kõike
seda oleks võimalik organiseerida ka kirjanduse tundidesse, kas jällegi
rühmatööde näol või mingil muul huvitaval moel. Näiteks õpetaja loetleb
mõned stiilid ette, millega seotud raamatud on vaja läbi lugeda kindlaks
tähtajaks ja kirjutada selle põhjal kas arutlus või midagi muud. See oleks üks
võimalus, kuidas iseennast läbi raamatute tundma õppida.
Ma
ei pane pahaks sugugi "Tõde ja õigust", "Kuritöö ja karistust" ja muid
kohustuslikke kirjandust, aga reaalsus on see, et ajad on jällegi palju
muutunud ning trükime mistahes kohustuslikku raamatu annaabi.com'i ja me
saame väga head kokkuvõtvad tekstid, mis annavad nii selge ülevaate, et
ei ole vaja raamatut läbi lugedagi. See ei ole meie jaoks enam huvitav - usaldage õpilasi ja las nad loevad, mis neile tõesti rohkem meelepärane
oleks. Siis ei ole isegi enam vajadust lisamaterjale kasutada, sest
huvi on nii või naa suur. Kes läheb kergemat teed, kes raskemat - nende
enda valik.
Suhtlemine ja koostöö
Nüüd tahangi jõuda järgmise teema juurde, mis puudutabki suhtlemist. See kehtib nii eelneva lõigu võõrkeelte kui ka eelmiste õppeainete kohta. Paljud inimesed meie seas pole tähtsustanud suhtlemist, vaid inimesed tahavad olla pigem endasse sulgunud ja tegutseda ise. Kui aga nad teaksid, kui palju sõltub edasine elus just suhtlemise kaudu. Abi küsides ja tehes asju koos, on palju kergem elada, kui üksinda kõike punnitada. Ja me teame ka omast käest, et kedagi aidata ei ole kunagi olnud probleem. Tuleb lihtsalt ise julgeda küsida, sest Sinu sisse me ei näe.
Palju arendavam oleks õpilastel õppida suutma ennast väljendama, mitte kartma ja mõtlema, et see mida arvan, võib olla vale "mis nad hiljem mõelda võivad?" tundega. See kartus aga tulebki sellest, et rühmatöid, seminare, suhtlemist puudutavaid ettevõtteid jne on liiga vähe. Aga neid peaks olema tunduvalt rohkem - arutlemine, abistamine, probleemide lahendamine - need tulevad elus palju kasuks. Ükskõik mis õppeaines. Ei ole ju enam kahtlustki, miks inimesed arutlemise asemel kipuvad vaidlema ja oma arvamusi ja fakte tõestama. Võõrkeeled, mis on üks väga oluline ja edasiviiv oskus inimesel, oleks samamoodi tähtis peale grammatika osata suhelda verbaalselt ja nii suures koguses kui õppeaeg võimaldab. Olen kindel, et kui rühmatööd suurenevad oluliselt, siis ka koolis kiusamine ei oma enam nii suurt tähtsust, sest õpilased oskavad olla rohkem avatud ning ka suudetakse enda eest rohkem seista. (Loomulikult ei ole see ainus punkt koolikiusamise vastu)
Õpetajate panus
Õpetajad teevad iseendal elu raskemaks. See on nagu iga tööga - kui see sulle ei sobi, siis keegi ei käsi sul seal olla. Sama on ka koolis õpetamistega - kui õpetaja kaotab oma närvid ja tõstab häält ning pole positiivse meelelaadidega, siis see koht pole tema jaoks. Õpetaja võiks olla just eeskujuks, aitajaks, ja nii positiivne kui vähegi võimalik. Ka see häälestab õpilasi ja nad on tunduvalt rahulikumad. Eriti väiksed lapsed, kes saavad tähelepanu just siis, kui täiskasvanu närvi läheb. Sama on ka õppemahu loomisega - vähendades neid lõputuid kontrolltöid ja etteteatamata tunnikontrolle, on ka õpetajal vähem kontrollida ja pärast koolipäeva vähem tööd. Mis ei tähenda, et neid ei peaks eksisteerima, aga neid võiks oluliselt vähendada. Õpetaja võiks mõista, et see aine, mida tema õpetab, ei saa olla Kõige Tähtsam, sest kui iga õpetaja on sellise tundega, siis tahabki tulla just liigseid kohustusi ja seda kõike korraga. Anna koolilapsele aega - küll hiljem ta tajub, mis on tema jaoks see õige ja mis teda huvitab ja kindlasti saab ka ta sellesse ainesse süvitsi minna. Õpetaja võiks peale teadmiste ja oskuste olla suurepäraseks toeks, aitajaks nii inviduaalselt kui võimalik. Kui arvate, et see pole võimalik, sest õpilasi on palju, siis teadke, et kui inimene armastab oma tööd - ei ole seda iialgi kunagi liiga palju. Ainult ise oskame teha elu raskemaks. Tuleb proovida uusi ideid ja väljakutseid.
Keskkool võrreldes kutsekooli/ülikooliga
Paljud arvavad, et ülikool on karm ja hullem kui keskkool, aga te eksite. Ülikoolis on väga hea süsteem - seal ei hinnata niivõrd hindeid, vaid seda, et oled selle aine läbinud ja mis tahes tulemusega. Nii võiks olla ka keskkoolis - vähem näpuga näitamist neile, kes saavad näiteks hindeks kolme, vaid pigem rõõmustada, et ta püüdis ja tegi töö ära. Või kui ta selleks tööks ei õppinud kodus - no siis veelgi parem, et midagi jäi meelde. Juba see on panustamine, juba see on mõistlik lähenemine. Võiks olla rohkem tunnustamist õpilastele, kui nad on vähegi paremini hakkama saanud kui varem. Ülikoolis lektorid võtavad olukorda nii, et kui inimene ei tegele piisavalt ja jätab tööd tegemata, siis on see tema enda probleem. Ka keskkooli õpilased on väga hästi teadlikud, et kui nad oma töid ära ei tee ega austa õpetaja nõudmisi, siis ei saa nad ka enam koolis jätkata. Selletõttu ei peaks õpetajad õpilastel sabas ringi jooksma ja ka kommenteerima, kui keegi nt tundi hilineb. See on nende asi, nende enda südametunnistus. Nii nagu ülikoolis, on ka kutsekoolides õpetajatel kohustus mitte võtta oma ainet suure tõsidusega ja tähtsusega, vaid respektida õpilase eriala valikut ja sellest lähtuvalt ka koormus. Tänu Otsakoolis õppimisele jätkus mul aega väga palju muusikaga tegelemiseks ja ma ei tundnud millestki puudust. Jah, tõepoolest, keskkoolis õppivatel õpilastel ei ole kindlat eriala - küll aga on nüüdisaja noored tohutult aktiivseks muutunud ja tahavad väga palju asju proovida, aga neil ei jätku piisavalt aega just tänu koormusele, mida on ülemäära palju. See koormuse langus, mida Otsakooli õppimisel tundsin oli tohutult suur. Ühtäkki ma justkui elasin ja tundsin väikestest asjadest rõõmu nagu näiteks klassikalauljad B14/15 klassides, istudes diivanil ja nautides.
Tallinna Vaba Waldorfkool võrreldes riikliku kooliga
Intervjuu S. Pettiga "... Kuna ma käin waldorfsüsteemiga koolis, on asjad riikiliku omast tunduvalt erinevamad. Kuna mul on kogemusi 10 aastat riiklikus koolis käimisest, oskan öelda, et kodutööde hulk on lastele liiga suur. Mina põhikooli ajal käisin lisaks muusikakoolis, mis oli 4x nädalas ning laulmises, mis oli 3x nädalas ja võin kindlalt öelda, et selle kõrvalt oli raske õppida. Kadus ka kogu motivatsioon õppida. Waldorfi kool võrdluseks on parema süsteemiga. Kõik tööd tehakse tunnis ära ning lastele jääb rohkem aega endale keskendumiseks, mis on arenevale lapsele väga vajalik. Waldorf on Eestis suhteliselt uus ning kõige vanem nendest on Tartu Waldorf. See vajab veel arenemist ning sisse elamist Eestis. Mujal maailmas on see väga populaarne ning välja arenenud süsteem ... " Valikained Nii nagu keskkoolis, kutsekoolis ja ülikoolis jagunevad ained kohustuslikeks ja valikaineteks. Ise õppinud kutsekoolis ja praegu ülikoolis, ütleks, et valikainete võimalusi on palju-palju rohkem kui keskkoolides. Olen täiesti kindel, et kui kohustuslikke aine mahtu vähendada ja lasta õpilastel rohkem ise valida, mida nad soovivad - see näitab huvi ja õpetajad saavad rohkem panustada, et aine võimalikult palju meeldiks. Noored on vägagi õpihimulised kui muidu arvatakse, aga lihtsast käsutamisest ja liigsest kohustustest tekitab stressi, blokke ja vastuhakku koolile. Väga palju oleneb see just usaldusest noorte õpilaste vastu. Peab andma rohkem võimalusi ja usku neisse, et nad tõepoolest on huvitatud erinevatest õppeainetest ja võtavad neid vastu kirega, kui ainult usaldada rohkem. Jah, kohustused panevad laiskusele tõepoolest kriipsu peale, aga tunnis huvitavaks tegemine muudab ka kõige laisema õpilase energiliseks.
Füüsiline ja vaimne inimintelligentsus
Alexandri tehnika Kui ma õppisin Otsakoolis, valisin sellise aine nagu Alexandri tehnika. See oli periood, mil ma tõepoolest sain endast rohkem teada, nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. Mõtlete, mis pagana asjast ma räägin eksole. See on rühmatund, millel on väga lihtne ülesanne - me lihtsalt lamame põrandal ja ei tee Mitte Midagi. Peapeale saame teatud kõrguses raamatud alla ja neil, kel hakkab selg valutama, saavad toolid jalgade alla. Mina olin üks nendest, kel selgroog andis tunda ja pika ajapeale niimoodi tunnis käies seljavalu tugeval pinnal kadus ära. Oleks olnud neid tunde veel, kes teab, mis muutused oleksid veel toimunud. Sain ka inviduaaltunde, kus käisin õpetaja juures kodus ja sõna otseses mõttes puhkasin. Alexandri tehnika idee on selles, kuidas igapäeva tegevustega oma keha kontrollida ja jälgida - mis või kus tekivad pinged ja miks. Minul nt tekkis pinge just kuklas, kuna olen lühikest kasvu ja harjunud vaatama inimestele kõrgemale. Jälgisin seda ja olukord muutus palju paremaks. Kõigepealt oli see mu jaoks täiesti ulme, et ühtäkki ei peagi mitte midagi tegema. Mis tunne see on? See oli isegi hirmuäratav kohati, sest oli ikka veel tunne, et äkki see pole õige... äkki ma ei tohiks puhata? Aga just vastupidi - noor inimene peabki puhata saama rohkem kui arvatagi oskame. Aju, üks meie elutähtsaim organ, vajab mitmekülgset arengut ja täielikku puhkust, ta ju töötab isegi magades. Kui on antud võimalus lihtsalt olla, lihtsalt hingata ilma liigse pingutuseta, siis paraneksid ka õpitulemused, koolivägivald ja ka liigsed puudumised. Õpilastel oleks koolis hea olla. Mediteerimine Natuke kirjutan ka mediteerimisest - minu arvates oleks see väga suurepärane teema, millest rääkida. Neid inimesi, kes sellega tegelevad nt Eestis on väga palju ning ei, tegemist ei pea olema mitte millegi religioossega, nõidumisega ja mida kõike sellest võidakse arvata. Mediteerimine on iseenda avastamine: kõige parem nimetus sellele on Enese Teadvustamine. Kui paljud õpilased lõpetavad kooli, aga ikka veel ei tea, mida nad teha soovivad? Nad ei tea, kelleks nad saada tahavad ja kui 12. klass lõppeb, tekib järsku hirm ja enesetagaajamine, et mida nüüd peale hakata. Kas minna tavalist teed, mida kasvõi vanemad ette ütlevad või teha midagi hoopis teistsugust? Üldjuhul aga mõtteid pole, julgust pole ja tekib küsimus iseendale - kes ma olen, mis on mu elu eesmärk, mis on minu oskused. Kõik see on jäänud tagaplaanile, sest sellele ei ole pööratud piisavalt tähelepanu. Kuid mediteerimine aitaks mõistust vabaneda liigsest õppimistest ja pühenduda just iseendale - kui suurepärane oleks sellised tunnid, kus saab lihtsalt rätsepaistses istuda ja mõnuleda? Ja veel inimene, kes seda tundi annaks, oleks samamoodi spirtuaalsusest pakatav omamoodi jumal, kes tahab igale indiviidile pakkuda hoolt ja täielikult enesega tuttavaks saamist. Oma sisetundest teadlik olemine on tegelikult lihtne ja loomulik, kuigi
kogu haridussüsteem ja ühiskonna toimestruktuur on meid õpetanud sellest
võõranduma. Nii on lahtiühendumise märgiks tihti see, et tiksume
kohusetundlikult kooli poolt ettekirjutatud rütmis, täidame
usinasti meile pandud kohustusi, ent sisemist heaolutunnet ei pruugi
kogeda.
Muusikatund Samuti, kui on näiteks tavaline muusikatund, siis selle asemel võiks toimuda laulujooga/südamelaulud ehk väelaulude laulmine üheskoos ringis, käest kinni, võimsalt oma südameruumis ja väes. Läbi laulmise ilusatest asjadest, positiivsest
tulevikust, ürgsest väest, maagiast, armastusest, õnnest, maaemast,
sisemisest rahulolust ja harmooniast. See ühendaks kogu klassi ja üleüldse meie ühiskonda, kus tahame olla liiga iseseisvad. Me seisame silmitsi teineteise võõrandumisega - no connection between people. Aga võttes ühiselt ringi, teha ka jämme koos ja laulda endast välja - mine tea, mis noored talendid võivad välja tulla.
Artiklid, kust inspiratsiooni ammutasin: Klikka Klikka
Teie Gingerda teeb nüüd endale pika pai ja loodab, et postitus meeldis :)
