Koolisüsteemi probleemid ja lahendused

 Gingerda power is back!!! 

Olen tagasi ja pühendan ennast taas blogile. Mõtteid on väga palju, millest kirjutada ja nüüd ka selle kiire elu kõrvalt üritan anda endast parima. :)

Alustangi sellest nagu mu pealkiri ütleb - õppesüsteemi probleemidega ja samuti üritan kaasa aidata probleemide lahendamisega. 

Mul on tõeliselt hea meel, et neid inimesi, kes soovivad koolis õppimist paremaks muuta, on järjest rohkem ja rohkem. Nii nagu poliitikas oleks vaja uut ideoloogiat, on sama ka koolis. See postitus ei saa olema kindlasti millegi või kellegi maha tegemine ega halvustamine, vaid aitamine ja oma enda mõtetega Teiega ühes kaasa haaramine. Igasugune tagasiside, küsimused vms on igati oodatud.

Lugesin artiklit, kus on kirjas:
Inimintelligentsus jaguneb neljaks: intellektuaalne, emotsionaalne, füüsiline ja spirituaalne intelligentsus.
Koolisüsteemi üks probleemidest on see, et liiga palju tahetakse arendada intellektuaalset mõistust ehk faktipõhist, mis viibki õpilase tahtmatusse koolis käia, sest kõik on liiga ühekülgne ja rutiinne. 

Näiteks, Austraalias viiakse noored õpilased koolimajast välja loodusesse, mere äärde jms ja lastakse neil erinevaid ülesandeid lahendada - niimoodi õpetajad näevadki, et milleks nad on suutelised ja millise arenguga nad indiviidina on. 

Õpilased on erinevad 

Peaks rohkem arvestama õpilasi kui indiviide ja mitte pidama neid kõiki võrdseks. Aga mida tähendab ebavõrdsus õpilaste vahel? See tähendab eelkõige seda, et kõikidel on erinevad huvid, unistused ja soovid. Need võivad olla tohutult absurdsed, aga just seda absurdsust peakski rohkem toetama, kui seda, et õpilased peavad õppima seda, mida neilt kästakse, mitte seda, mida nad ise sooviksid.
Õpilaste arengutasemed on nii erinevad - alustades füüsilisest ja lõpetades vaimsete protsessidega. Samuti on erinevad ka mälutüübid: nägemismälu, kuulmismälu, liigutus ehk motoorne mälu (kirjutatakse läbi) ja segamälu (ükski pole ülekaalus) 
Toon sellise näite, kus mõni õpilane ütleb, et "kuula tunnis ja sul jääb juba enamus meelde". Mina varaematel kooliaastatel punnitasin selle nimel kõvasti, et keskenduda ja lihtsalt kuulata, aga see ei õnnestunud, sest mu loomus tahtis koguaeg ringi siblida (olen selline siiamaani) Minu kui indiviidi vajadus oli rohkem liikuda, kui paigal istuda. Peale kuulamise vajasin ja vajan siiamaani läbikirjutamist.
Sellest võib järeldada, et tähtis oleks erinevaid mälutüüpe arendada just läbi ühe õppeaine õppimise, et oleks hiljem palju hõlpsam uut infot vastu võtta ilma suurema vaevata. See võiks olla ka üks viis, kuidas oleks tunnis mitmekülgne ja huvitav.  

Kuidas teha tavaõppeained huvitavateks?

Kahjuks ma ei saa kõiki läbivaid aineid mainida, nii et kirjutan lühemalt mõnest.

Ajalugu/muusikaajalugu  
Meil on suur hulk telesarju või filme, mis on based-on vanast ajast. Tänu kallimale hakkas mind huvitama sari "Vikings". Ma hakkasin järk-järgult aru saama, mis võis olla elu enne keskaega. Mis on üldse sõjad ja mida see tähendab nende inimeste jaoks, kes kunagi nii elasid? Mida tähendas usk nende jaoks? Samuti ka minu geograafiline kaardi orienteerumine (kus kohas nad sõdisid jne) on tunduvalt rohkem paranenud. 

Otsakoolis eesti keele õpetaja soovitas vaadata filmi "War and peace". Vaatasin 2007 aasta versiooni ja sain suurepärase elamuse nii romantilise ajastu muusika kui ka suurepärase näitlejate töö tõttu ja jällegist parema ülevaate antud perioodist, mil sündmus toimus. Rätik oli pisaratest läbi leotatud :D 

Mina ise õpin nüüd alates 2014 aasta sügisest Eesti Muusika ja Teatriakadeemias. Sealses muusikaajaloos ei ole mingeid heliloojate elulugude teadmist ajaliste etappidega ja palju palasid nad olid kirjutanud vms. See on hoopis laiem vaatepilt muusikasse ja samuti ajaloosse. Õpetaja ei püüa niivõrd detailidesse minna, vaid soovib, et me oskaks orienteeruda erinevates ajajärkudes. Siis ei ole isegi enam vaja midagi pähe õppida sõna-sõnalt - see kõik jääb juba iseenesest meelde, sest oskame tänu õpetajale leida erinevaid seoseid väga mitmekülgsetes valdkondades.
Võttes mistahes aine, on täpselt sama story. Siinkohal rõhutaks, et igasugused videod aine põhjal on küllaltki arendavad, huvitavad ja üks kindel meeldejätmisviis õpilastele. Miks mitte kasutada nüüdisaja tehnoloogiat, mis on juba iseenesest kõrgelt arenenud?

Võõrkeeled  
Näiteks, miks eestlaste jaoks on inglise keel nii kerge tulema? Aga seda ühel lihtsalt põhjusel - kui olime väiksed ja telekast pidevalt jooksid Ameerika telesarjad ja filmid. Päris pisikesed lapsed õpivad keeli alateadlikult kuni teatud vanuseni. See aga ei tähenda, et vanemas eas raskem õppida on. Minu perspektiivist on keeltele aidanud kaasa just kõrvaga kuulmine, mis toob tagasi mälutüüpide juurde. Sellepärast ka olles pikemat aega välismaal, kuulates ühte keelt, olles seda ka varem õppinud - hakkab jutt ka iseendal voolama. Miks? Sest me kuuleme seda ja mingil ajajärgul hakkame mõistma nende kehakeelt ning kuidas lause moodustumine kõlab. 
Vene keelt on aga raske haarata just sel lihtsalt põhjusel, et olles väga erinevate iseloomudega, ei ole nii väga suurt kokkupuudet - eestlase sõbrad on eestlased, venelastel aga segu mõlemast tavaliselt. Ja nii see keel ka tuleb. 
Õpilased võiksid iseseisvalt vaadata erinevaid telesarju ja filme seotult selle keelega koos subriititega kuniks pikaajalisel vaatamisel ei lähe ka enam neid vaja.

Matemaatika  

Mul ei ole lihtsalt sõnu vaja selleks suurepäraseks videoks:

Mis on ühist raamatul ja nutiplutil? 

Eesti koolides on minu arvates antud liiga palju kohustuslikku kirjandust. Kui kool lõppeb, on absoluutselt kõigil võimalus lugeda neid eesti ajalooga seotud raamatuid jpm. Seniks aga võiks anda just võimalust lugeda oma soovi järgi rohkem, mis huvitaks. Olen täiesti kindel, et siis läheb rohkem pilk raamatutesse ja vähem nutiplutidesse. Raamatud on igati arendavad - alustades psühholoogilistel teemadel ja lõpetades fantaasiatega. Kõike seda oleks võimalik organiseerida ka kirjanduse tundidesse, kas jällegi rühmatööde näol või mingil muul huvitaval moel. Näiteks õpetaja loetleb mõned stiilid ette, millega seotud raamatud on vaja läbi lugeda kindlaks tähtajaks ja kirjutada selle põhjal kas arutlus või midagi muud. See oleks üks võimalus, kuidas iseennast läbi raamatute tundma õppida. 

Ma ei pane pahaks sugugi "Tõde ja õigust", "Kuritöö ja karistust" ja muid kohustuslikke kirjandust, aga reaalsus on see, et ajad on jällegi palju muutunud ning trükime mistahes kohustuslikku raamatu annaabi.com'i ja me saame väga head kokkuvõtvad tekstid, mis annavad nii selge ülevaate, et ei ole vaja raamatut läbi lugedagi. See ei ole meie jaoks enam huvitav - usaldage õpilasi ja las nad loevad, mis neile tõesti rohkem meelepärane oleks. Siis ei ole isegi enam vajadust lisamaterjale kasutada, sest huvi on nii või naa suur. Kes läheb kergemat teed, kes raskemat - nende enda valik. 

Suhtlemine ja koostöö 

Nüüd tahangi jõuda järgmise teema juurde, mis puudutabki suhtlemist. See kehtib nii eelneva lõigu võõrkeelte kui ka eelmiste õppeainete kohta. Paljud inimesed meie seas pole tähtsustanud suhtlemist, vaid inimesed tahavad olla pigem endasse sulgunud ja tegutseda ise. Kui aga nad teaksid, kui palju sõltub edasine elus just suhtlemise kaudu. Abi küsides ja tehes asju koos, on palju kergem elada, kui üksinda kõike punnitada. Ja me teame ka omast käest, et kedagi aidata ei ole kunagi olnud probleem. Tuleb lihtsalt ise julgeda küsida, sest Sinu sisse me ei näe.

Palju arendavam oleks õpilastel õppida suutma ennast väljendama, mitte kartma ja mõtlema, et see mida arvan, võib olla vale "mis nad hiljem mõelda võivad?" tundega. See kartus aga tulebki sellest, et rühmatöid, seminare, suhtlemist puudutavaid ettevõtteid jne on liiga vähe. Aga neid peaks olema tunduvalt rohkem - arutlemine, abistamine, probleemide lahendamine - need tulevad elus palju kasuks. Ükskõik mis õppeaines. Ei ole ju enam kahtlustki, miks inimesed arutlemise asemel kipuvad vaidlema ja oma arvamusi ja fakte tõestama.
Võõrkeeled, mis on üks väga oluline ja edasiviiv oskus inimesel, oleks samamoodi tähtis peale grammatika osata suhelda verbaalselt ja nii suures koguses kui õppeaeg võimaldab.
Olen kindel, et kui rühmatööd suurenevad oluliselt, siis ka koolis kiusamine ei oma enam nii suurt tähtsust, sest õpilased oskavad olla rohkem avatud ning ka suudetakse enda eest rohkem seista. (Loomulikult ei ole see ainus punkt koolikiusamise vastu)

Õpetajate panus

Õpetajad teevad iseendal elu raskemaks. See on nagu iga tööga - kui see sulle ei sobi, siis keegi ei käsi sul seal olla. Sama on ka koolis õpetamistega - kui õpetaja kaotab oma närvid ja tõstab häält ning pole positiivse meelelaadidega, siis see koht pole tema jaoks. Õpetaja võiks olla just eeskujuks, aitajaks, ja nii positiivne kui vähegi võimalik. Ka see häälestab õpilasi ja nad on tunduvalt rahulikumad. Eriti väiksed lapsed, kes saavad tähelepanu just siis, kui täiskasvanu närvi läheb.
Sama on ka õppemahu loomisega - vähendades neid lõputuid kontrolltöid ja etteteatamata tunnikontrolle, on ka õpetajal vähem kontrollida ja pärast koolipäeva vähem tööd. Mis ei tähenda, et neid ei peaks eksisteerima, aga neid võiks oluliselt vähendada. Õpetaja võiks mõista, et see aine, mida tema õpetab, ei saa olla Kõige Tähtsam, sest kui iga õpetaja on sellise tundega, siis tahabki tulla just liigseid kohustusi ja seda kõike korraga. Anna koolilapsele aega - küll hiljem ta tajub, mis on tema jaoks see õige ja mis teda huvitab ja kindlasti saab ka ta sellesse ainesse süvitsi minna.
Õpetaja võiks peale teadmiste ja oskuste olla suurepäraseks toeks, aitajaks nii inviduaalselt kui võimalik. Kui arvate, et see pole võimalik, sest õpilasi on palju, siis teadke, et kui inimene armastab oma tööd - ei ole seda iialgi kunagi liiga palju. Ainult ise oskame teha elu raskemaks. Tuleb proovida uusi ideid ja väljakutseid. 

Keskkool võrreldes kutsekooli/ülikooliga

Paljud arvavad, et ülikool on karm ja hullem kui keskkool, aga te eksite. Ülikoolis on väga hea süsteem - seal ei hinnata niivõrd hindeid, vaid seda, et oled selle aine läbinud ja mis tahes tulemusega. Nii võiks olla ka keskkoolis - vähem näpuga näitamist neile, kes saavad näiteks hindeks kolme, vaid pigem rõõmustada, et ta püüdis ja tegi töö ära. Või kui ta selleks tööks ei õppinud kodus - no siis veelgi parem, et midagi jäi meelde. Juba see on panustamine, juba see on mõistlik lähenemine. Võiks olla rohkem tunnustamist õpilastele, kui nad on vähegi paremini hakkama saanud kui varem.

Ülikoolis lektorid võtavad olukorda nii, et kui inimene ei tegele piisavalt ja jätab tööd tegemata, siis on see tema enda probleem. Ka keskkooli õpilased on väga hästi teadlikud, et kui nad oma töid ära ei tee ega austa õpetaja nõudmisi, siis ei saa nad ka enam koolis jätkata. Selletõttu ei peaks õpetajad õpilastel sabas ringi jooksma ja ka kommenteerima, kui keegi nt tundi hilineb. See on nende asi, nende enda südametunnistus.

Nii nagu ülikoolis, on ka kutsekoolides õpetajatel kohustus mitte võtta oma ainet suure tõsidusega ja tähtsusega, vaid respektida õpilase eriala valikut ja sellest lähtuvalt ka koormus. Tänu Otsakoolis õppimisele jätkus mul aega väga palju muusikaga tegelemiseks ja ma ei tundnud millestki puudust. Jah, tõepoolest, keskkoolis õppivatel õpilastel ei ole kindlat eriala - küll aga on nüüdisaja noored tohutult aktiivseks muutunud ja tahavad väga palju asju proovida, aga neil ei jätku piisavalt aega just tänu koormusele, mida on ülemäära palju.
See koormuse langus, mida Otsakooli õppimisel tundsin oli tohutult suur. Ühtäkki ma justkui elasin ja tundsin väikestest asjadest rõõmu nagu näiteks klassikalauljad B14/15 klassides, istudes diivanil ja nautides.

Tallinna Vaba Waldorfkool võrreldes riikliku kooliga

Intervjuu S. Pettiga
"... Kuna ma käin waldorfsüsteemiga koolis, on asjad riikiliku omast tunduvalt erinevamad. Kuna mul on kogemusi 10 aastat riiklikus koolis käimisest, oskan öelda, et kodutööde hulk on lastele liiga suur. Mina põhikooli ajal käisin lisaks muusikakoolis, mis oli 4x nädalas ning laulmises, mis oli 3x nädalas ja võin kindlalt öelda, et selle kõrvalt oli raske õppida. Kadus ka kogu motivatsioon õppida. Waldorfi kool võrdluseks on parema süsteemiga. Kõik tööd tehakse tunnis ära ning lastele jääb rohkem aega endale keskendumiseks, mis on arenevale lapsele väga vajalik. Waldorf on Eestis suhteliselt uus ning kõige vanem nendest on Tartu Waldorf. See vajab veel arenemist ning sisse elamist Eestis. Mujal maailmas on see väga populaarne ning välja arenenud süsteem ... "

Valikained  
Nii nagu keskkoolis, kutsekoolis ja ülikoolis jagunevad ained kohustuslikeks ja valikaineteks. Ise õppinud kutsekoolis ja praegu ülikoolis, ütleks, et valikainete võimalusi on palju-palju rohkem kui keskkoolides. Olen täiesti kindel, et kui kohustuslikke aine mahtu vähendada ja lasta õpilastel rohkem ise valida, mida nad soovivad - see näitab huvi ja õpetajad saavad rohkem panustada, et aine võimalikult palju meeldiks. Noored on vägagi õpihimulised kui muidu arvatakse, aga lihtsast käsutamisest ja liigsest kohustustest tekitab stressi, blokke ja vastuhakku koolile.
Väga palju oleneb see just usaldusest noorte õpilaste vastu. Peab andma rohkem võimalusi ja usku neisse, et nad tõepoolest on huvitatud erinevatest õppeainetest ja võtavad neid vastu kirega, kui ainult usaldada rohkem. Jah, kohustused panevad laiskusele tõepoolest kriipsu peale, aga tunnis huvitavaks tegemine muudab ka kõige laisema õpilase energiliseks.

Füüsiline ja vaimne inimintelligentsus

Alexandri tehnika  
Kui ma õppisin Otsakoolis, valisin sellise aine nagu Alexandri tehnika. See oli periood, mil ma tõepoolest sain endast rohkem teada, nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. Mõtlete, mis pagana asjast ma räägin eksole. See on rühmatund, millel on väga lihtne ülesanne - me lihtsalt lamame põrandal ja ei tee Mitte Midagi. Peapeale saame teatud kõrguses raamatud alla ja neil, kel hakkab selg valutama, saavad toolid jalgade alla. Mina olin üks nendest, kel selgroog andis tunda ja pika ajapeale niimoodi tunnis käies seljavalu tugeval pinnal kadus ära. Oleks olnud neid tunde veel, kes teab, mis muutused oleksid veel toimunud. Sain ka inviduaaltunde, kus käisin õpetaja juures kodus ja sõna otseses mõttes puhkasin. Alexandri tehnika idee on selles, kuidas igapäeva tegevustega oma keha kontrollida ja jälgida - mis või kus tekivad pinged ja miks. Minul nt tekkis pinge just kuklas, kuna olen lühikest kasvu ja harjunud vaatama inimestele kõrgemale. Jälgisin seda ja olukord muutus palju paremaks.
Kõigepealt oli see mu jaoks täiesti ulme, et ühtäkki ei peagi mitte midagi tegema. Mis tunne see on? See oli isegi hirmuäratav kohati, sest oli ikka veel tunne, et äkki see pole õige... äkki ma ei tohiks puhata? Aga just vastupidi - noor inimene peabki puhata saama rohkem kui arvatagi oskame. Aju, üks meie elutähtsaim organ, vajab mitmekülgset arengut ja täielikku puhkust, ta ju töötab isegi magades. Kui on antud võimalus lihtsalt olla, lihtsalt hingata ilma liigse pingutuseta, siis paraneksid ka õpitulemused, koolivägivald ja ka liigsed puudumised. Õpilastel oleks koolis hea olla.

Mediteerimine  
Natuke kirjutan ka mediteerimisest - minu arvates oleks see väga suurepärane teema, millest rääkida. Neid inimesi, kes sellega tegelevad nt Eestis on väga palju ning ei, tegemist ei pea olema mitte millegi religioossega, nõidumisega ja mida kõike sellest võidakse arvata. Mediteerimine on iseenda avastamine: kõige parem nimetus sellele on Enese Teadvustamine. Kui paljud õpilased lõpetavad kooli, aga ikka veel ei tea, mida nad teha soovivad? Nad ei tea, kelleks nad saada tahavad ja kui 12. klass lõppeb, tekib järsku hirm ja enesetagaajamine, et mida nüüd peale hakata. Kas minna tavalist teed, mida kasvõi vanemad ette ütlevad või teha midagi hoopis teistsugust? Üldjuhul aga mõtteid pole, julgust pole ja tekib küsimus iseendale - kes ma olen, mis on mu elu eesmärk, mis on minu oskused. Kõik see on jäänud tagaplaanile, sest sellele ei ole pööratud piisavalt tähelepanu.
Kuid mediteerimine aitaks mõistust vabaneda liigsest õppimistest ja pühenduda just iseendale - kui suurepärane oleks sellised tunnid, kus saab lihtsalt rätsepaistses istuda ja mõnuleda? Ja veel inimene, kes seda tundi annaks, oleks samamoodi spirtuaalsusest pakatav omamoodi jumal, kes tahab igale indiviidile pakkuda hoolt ja täielikult enesega tuttavaks saamist.
Oma sisetundest teadlik olemine on tegelikult lihtne ja loomulik, kuigi kogu haridussüsteem ja ühiskonna toimestruktuur on meid õpetanud sellest võõranduma. Nii on lahtiühendumise märgiks tihti see, et tiksume kohusetundlikult kooli poolt ettekirjutatud rütmis, täidame usinasti meile pandud kohustusi, ent sisemist heaolutunnet ei pruugi kogeda. 

Muusikatund 
Samuti, kui on näiteks tavaline muusikatund, siis selle asemel võiks toimuda laulujooga/südamelaulud ehk väelaulude laulmine üheskoos ringis, käest kinni, võimsalt oma südameruumis ja väes. Läbi laulmise ilusatest asjadest, positiivsest tulevikust, ürgsest väest, maagiast, armastusest, õnnest, maaemast, sisemisest rahulolust ja harmooniast. See ühendaks kogu klassi ja üleüldse meie ühiskonda, kus tahame olla liiga iseseisvad. Me seisame silmitsi teineteise võõrandumisega - no connection between people. Aga võttes ühiselt ringi, teha ka jämme koos ja laulda endast välja - mine tea, mis noored talendid võivad välja tulla. 

Artiklid, kust inspiratsiooni ammutasin: 
Klikka
Klikka


Teie Gingerda teeb nüüd endale pika pai ja loodab, et postitus meeldis :) 

Ciao!